Teadlik tarbimine, #seksei ja piirialade tõmbetuul

Selle suve suursündmus on on paraku selleks korraks läbi ja Pärnu võib hakata “suvepealinna glamuuri” julgelt kokku pakkima. Aeg on minna tagasi juurte juurde ja muutuda rahulikuks rannikulinnaks, kus postsuve nautimiseks on peamisteks võimalusteks jalgrattasõit sillal, portartulemine ja rannariba koristus(või isegi pääste)protsessi jälgimine. Ja ei, minu kommentaar ei ole pahatahtlik. Pärnu on väga tore ja südamlik koht, mis tõmbab mind “suvepealinna” faasi eel ja järel palju rohkem, kui selle faasi kestes. Aga mida mina ka tean. Olles sündinud, kasvanud ja nüüd elulainetes vireledes Kilulinna betoondžunglis on mul suhteliselt piiratud silmaring olukorraks, kui jutuks peaks tulema rannikulinnade tõelised võlud. Minu enda sellesuvine “suvepealinna” tipphetk oli eelnevas postitutses juba lahatud “jalgratariseeritud üksikema”. Aga see ei ole põhjus jalgrattureid, kui ühiskonna substraati vihata. Pigem tekitab see rohkem küsimusi, millele oma ajusoppides vastuseid otsida.

Seekord sooviksin ma žongleerida mõtetega, mis tekkisid minu dekadentlikes ajukurdudes peale seda, kui olin lugenud infonupukesi, mis seostusid Tervise Arengu Instituudi (TAI – ei kuningriik ega lihaliik vaid hoopis asutus) poolt Weekend festivali raames läbiviidud teavituskampaaniaga, mille raames üritati festivalikülastajateni viia info sellest, mis on ühe või teise narkootilise aine tarbimise head ja halvad küljed ning kuidas olla kindel, et tarbimine ei lõpeks operatsioonilaual või surnukuuris. TAI krapsakas kollektiiv, tuginedes kodumaa tunnustatud pedagoogi ja meile Oskar Lutsu loomingu kaudu tuntud ja armastatud õpetaja Lauri kogemustele leidis, et paslik viis läheneda meeliergutavate ainete tarbijate põhiprobleemile (mis on oma olemuselt küllaltki sarnane peagi kõrgkoolide koridore väisavate noorte semestri alguses kummitavale probleemile) “milliseid aineid võtame?” oleks soovitus juhenduda õpetajalaurilikust (kuigi formaalse loogika vaatevinklist mitte kuigi kasulikust) mantrast:”kui tervet rehkendust ei jõua, siis te pool aga hästi!” Ehk siis, kui sa ei ole kindel, mida sinu poolt välja valitud diiler sulle tegelikult tõukas, siis tee ainult pool soetatud kogusest. Siis on lootus suurem, et elu jätkub niivõrd kuivõrd normaalselt ja mine tea, ehk hakkab veel niipalju meeldima, et leiad põhjuse uuesti sama diileri juurde minekuks. Iseenesest ei ole ju paha idee – diileritel on tegevust ja klientuurgi säilib kauem. Palju küsitavam on see, kas selline lähenemine tervise arengu perspektiivist vilja kannab ning olen kindel, et korrakaitseasutustel on jätkuvalt etteheiteid ka olukorras, kus tarbid vaid poole soetatud kogusest. Aga positiivse külje pealt – diileritele anti uus idee oma inventari tõukamiseks. Kes ei ole endas kindel, saab tavadoosi asemel soetada TAIdoosi. Toimib nn “win-win” mudel (välja arvatud korrakaitsjad muidugi).

Alternatiivse lahendusena oli festivalialas ka TAI telk, kus sai infot nii mõnuainete toime kui ka sõltuvusest vabanemise kohta. Oma Facebooki lehel lubas TAI, et nõustamist ja abi saab ka anonüümselt – seega ei pidanud muretsema need, kes kartsid, et äkki on kogu selle komejandi kokku seadnud narkomendid ja tegu on uue töötaktikaga “koo totule müts pähe”. Aga ei tasunud muretseda! (See muidugi ei tähenda, et TAI töötajad endale “ma ei koputa nah!” käele tätoveerisid või mingil muul moel salasignaale levitasid). Boonusena sai telgis puhata ja mängida ning vett – sest seda läheb mõnuaines poikadel ja pipidel oi oi oi kui palju. Olen iga aasta imestanud, kuidas küll vaene Pärnu oma veetaset kaitseb, kui rannaäärne ala on “ainelembeste” kogunemiseks priima koht – kes tahab, see teeb vees sugu; kes tahab, kergendab põit; kes tahab, kustutab janu. Ruumi jagub ju kõigile! Igatahes on tore näha, et narkovastase võitluse rindele on tekkinud uus lähenemine. Kui ei aita käsk ja keeld aitab valgustatud meel! Ja mine tea, ehk aitabki … Ikka ju rahulikum tunne, kui tead, et kohalikud doosidroonid on vähemalt osaliselt teadlikud sellest, mida kõike nende kehas ja meeles toimuma hakkab, kui nad ühte või teist ainet teevad või teha plaanivad. Kahjulik on see vast aga neile patsaanidele, kes kooli nurga taga nolkidele kanepi pähe oreganot tõukavad või neile, kes festivaliala perifeerias purgeeni viagra pähe müüvad. Esimesel juhul on tegu potensiaalsete kokakooli läbi põrunud pseudoköögikorüfeedega, teisel juhul aga saab Nancy poolt kuulsaks leierdatud “hellalt hoia mind!” metafüüsilise mitte aga füüsilise tähenduse.

Igatahes on teavitada vaja. Igasugune katse ennetada sõltuvust tekitavaid käitumismalle on heas usus ette võetud potensiaalne tulevikus luhtuv sõltuvusvastase lahingu eelmäng. Aga ega see siis veel tähenda, et katsetama ei pea. Sarnaselt TAI löögiüksustele on katsetuste karmile rajale asunud ka kooliõpilased, kelle tagalatoetuse eest vastutab Eesti Seksuaaltervise Liit. Sarnaselt paljudes kuulsates ja vähemkuulsates ulmesaagades kirjeldatud võitlustele (olgu selleks Düüni luitelahingud või Viienda Laine ootamine) on ka meie tillukese emaplaneedi mikroskoopilises kodumaises sektoris alanud uus futuristlik battaalia uue ja riukaliku vaenalsega – selleks futuroidiks on “seksei”. (Ja enne kui keegi valesti aru saab, siis tegu ei ole modernse slaavi nimega, mille vastu lapsed võitlevad lootuses saada kõlavamaid nimesid nagu Adalbert, Dildomar või Enoreesia). Tegu on isikuga, kes kasutab seksuaalvägivalda kas füüsiliselt, vaimselt või virtuaalselt. Vo kak! Hetkeseisuga on meie vaprad vabastusvõitlejad tuvastanud neli liiki “sekseisid”: Käperdaja, Joovastaja, Catfisher (seksuaalse ahistamise eesmärgil teise isiku identiteedi varastanu) ja Catcaller (sõnaihar nilbur). (Viimased kaks kategooriat on vast teadlikult jäetud inglisekeelse identfitseerimistermini taha, mis on päris mõistlik arvestades asjaolu, et leidub neid estofiile, kes harrastavad otsetõlkeid või siis vana Google’i tõlketeenust, mis on degenereeriv edasiareng otsetõlkelembusest. Päris toores oleks lugeda sellistest indiviididest nagu “Kassikalastaja” ja “Kassihelistaja” – esimene kõlab nagu iidse tava järelmina tekkinud päästeoperatsiooni läbiviija, teine aga viitab mingile omalaadsele vajadusele kassi puudumisel teistele kassiomanikele helistada). Isiklikult ei ole ma noorsooinitsiatiivi vastu, aga hetkeseisuga on see teavituspool, mis peaks selle simmaniga kaasnema kuidagi läila. Küll aga on välja töötatud minumeelest väga lahedad “visuaalid” – nende alla ei liigita ma päevameeme, mis on oma olemuselt pigem kahju- kui kasutoovad. Aga eks noored ise tea, mis on parem. Mis mina vanatoi siin ikka muretsen. Minu lootus mõne “seksei” huviorbiiti sattuda on umbes sama ahtakene kui misterivõistluse lõppvooru valituks osutumine. Samas on mul suhteliselt head šanssid olla valitud “Mister Südamerabandus” tiitli võitjaks ja seda veel ilma grimmita. Seega olgem positiivsed (seda ka seksuaalkontekstis) ning toetagem noorte ettevõtmist. Ma arvan, et tööd tuleb veel teha üksjagu, aga probleemile tähelepanu juhtimine on igati asjakohane. Kui veel see löögiüksus, kes need “visuaalid” välja mõtles ja teostuse ellu viis viitsiks selle pinnalt mingi koomiksilaadse asja või pildiseeria kokku kompunnida, mis aitaks visuaalselt selgitada ühe või teise “seksei” olemust, oleks resultaat kindlasti mastaabsem, kui tuginedes lootusele, et kõik viitsivad internetiavarsutest kampaania kodulehe üles leida ja seal sisalduva info läbilugeda. Ajal, mil säuts on sõnast sitkem ei tasu vast selle lugemise asja peale väga palju panustada. Samas mina, kes ma loodan, et keegi minu haigeid mõttevääratusi lugema tõttab, kõlan sellist väidet esitades pehmelt öeldes nagu Kuldvillaku kategooria “midamõnglitviissadapalun!”

Teavituse vajalikkusest on raske pääseda ka meie kalli kodumaa piirialadel. Loodetavasti ei tule väga paljudele üllatuseks, et praktikas on meil maismapiir Lätiga aga Venemaaga kõigest “demarkatsiooniliin” kuna piirileping on hetkel veel ratifitseerimata, mistõttu on seda de iure keeruline piirina käsitleda, aga see ei ole praktikas kuigi rõhuv probleem. Sattusin mõningane ajalis-ruumiline möödanik tagasivaadates meie kalli kodumaa lõunapiiri läheduses asuvatele aladele ja avastasin, et tõsi on see, et Eestimaa on ilus! Ma polnud tolles konreetses kohas varem kunagi käinud. (Nagu paljud kaasmaalased pean ka mina endale kurbuse ja häbitundega tuhka pähe raputama. Välismaal käidud ja võõraid riike väisatud aga kodumaa avarused siiani lõpuni avastamata. Häbi, häbi püksis käbi, oravad närivad valimistel püksid vist läbi!) Igatahes olin ma siis piiriäärses tsoonis mahedalt aega veetmas, kui sattusin kokku omalaadse alaliigi ehk “piiriäärsete ossidega”. Jap, nii ta paraku on, ei ole põmmpeadest ja nende glanduaarsusest pääsu ka kodumaa äärealadel. Seniks kuni pena paaki panna jaksab ja teiselpool lahte teenitud evrikud lubavad oma kolmest bemmi ülalpidada (naine ja arvatavasti endatehtud lapsed ei ole prioriteet vaid bemmipidamise kõrvalnähud) on elu üks “suur lilleaed!” Aga mis siis toimps küsite teie? Toimus üks malbe suveõhtune akustiline gitarrikontsert kohaliku kõrtsmiku eestvedamisel ja kohaliku kõrtsu hoovis. Asi oli aus. Kohal oli omakandimehi, kogukonnakaaslasi ja noh mina. (Mina olin osa “mitteregionaalsest vähemusest” sest peale minu oli seal veel grupp noori mehepoegi kes tugevad kui härjapullikad ja uudishimulikud kui minimullikad). Kontsert oli väga südamlik ja kena (vaatamata sellele, et poole ajast laulis bard-trubaduur võro keeles ei rutanud ma vajalikke instantse “värdkeelest” informeerima) ning oli näha, et kohaletulnutele läks väga südamesse nii kunstiline kui ka korralduslik pool. Ikka ju tore, kui kultuur koju kohale tuuakse ja keegi teine viitsib sinu eest kogu jalavaeva vantsida ja mõttekrambid kammitseda. Peale vokaalinstrumentaalse kultuurielamuse lõppu läks kaugemalt ja lähemalt kohale saabunud kuulajaskond oma teed, olles eelenevalt nagu kord ja kohus kõrtsmikule tänu ja perenaisele jõudu soovinud. Liikuma sättisime ennast ka meie – mitteregionaalne vähemus siis. Kuna ööbimiskohani oli nii mõnigi verst tõugata, leidsime lahenduse kohaliku perenaise lahkuse näol, kes soostus meid osade kaupa ööbimiskohta viima. (Selles suhtes oli lahenduse üheks koostisosaks ka fakt, et sama pernaine, kes kõrtsus toimetas, oli ka meie öömajahaldjas ja kõrtsu peremees meie “mees nagu härg” ideaali reinkarnatsioon). Ajal, mil esimene osa meie grupist perenaise kaarikus öömaja poole veeres, saabus kõrtsu juurde “piiriäärsete osside” luuresalk, kes olles kuulnud, et elu keeb ja pidu käib, soovisid otseloomalikult ka oma osa saada. Olles saanud viisaka teavituse osaliseks, mille sisu oli lühidalt selles, et kõrts on suletud ja pidu läbi, hakkasid luuresalga liikmed pilduma kõlavaid lubadusi piiritutest mammonakuhjadest ja ääretust seltskonnast, kes seda va mammonat raisata tahaks (aga rohkem nagu bemmi kui kõrtsiarve peale). Olles saanud kinnitust faktile, et kõrts läheb siiski kinni ja paraku ei ole enam võimalik ajaratast tagasi pöörata ja hiidsugumürsukarja võõrustada lahkus luuresalk peagi eesootava Mordori pimeduse saabumise lubadustega. Ja kaua ei pidanudki ootama, kui saabus kohale veelgi suurem hulk anaalambaale, kes kõik võtsid kõlavalt sõna ja avaldasid arvamust (kahtlemata hiljutise Arvamusfestivali ja eesseisva Eelarvamusfestivali hõngust ja hingest kannustust saanutena), et kuidas küll saab kalleid omakandi mehepoegi nii kohelda, et ei sulle teavituskanalit ega mingit silti või asja, et mis aegadel auväärt külalisi oodatakse. Kuidas nad saaksidki oma elu joonele panna, kui puudub igasugune adekvaatne võimalus elus õigeid valikuid teha. Pealegi on neil ju “õigused” ning üldse ei ole kohalikuks kombeks omakandimehi tühjade kätega ära saata.

Pean ausalt ütlema, et olin hetkelise meeltesegaduse vallas valmis astuma lahingusse, et kaitsta “põhiõiguste kataloogi” tegeliku sisu ja vaimu head nime ning anda suunavaid füsioteraapilisi nõuandeid kuidas üks anaalambaal oma elu elada võiks. Aga õnneks vabastasid deemonid mu keha ja vaimu ning võitu sai perenaise malbe kutsung liikuda eluga edasi. Seega seekord jäi lahing ossinoididega pidamata (ehk tuleb tulevikus veel ette olukordi, kus debatist kasvab debosh ning õiguste taganõudjad annavad võimaluse neile ka “kohustuse” ideed lähemalt tutvustada) ja õhtu jätkuks malbelt ja mahedalt kaunis looduses närvikava taastavate protseduuride nautlemise ja eksistentsiaal-nihilistlike mõtete mõlgutamisega. Küll aga sain taaskord kinnitust, et suunatud teavitamine, eriti lõunapiiri ääres, on “elu alus”. Kui meelemürgientusiastid on teadlikud, mida ja millal endale sisse suruda, süstida, hingata või neelata on suurem tõenäosus, et järgmisel aastal on korravalvurite huviorbiidis vähem planeet “meelemärkus” otsingutega tegelevaid festivalinautlejaid. Kui noored on teadlikud neid ohustavatest seksuaalkäitumise liikidest on suurem lootus, et nad oskavad nii ennast kui ka teisi nende ohtude eest säästa ja kaitsta. Ning kui ossinoididele varakult neile arusaadavas keeles kõrtsu lahtiolekuaegu ja sisekorraeeskirju selgeks ei saa teha, kuna küprok ikkagi kuivab ja praamiühendus on kärakarikkeline, siis on suur lootus, et nad elus õigeid valikuid teevad palju väiksem. Aga see ei tähenda teps mitte seda, et kodumaa avarusi ei peaks avastama. Vastupidi, olge nagu see tudeng, keda innustas Hull Professor ning jälgige tema soovitust ja “uurige!”

Seniks aga lasen ma teid Sodi FM lainete levialast puhkusele ja loodan, et naasete peagi meie kanalile! Taasiseseisvumise päeva puhul tuletan ma teile veel lõpetuseks meelde staarpresident Lennart “Lennutaadu” Meri kuldseid sõnu:”olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis!”