Akadeemiline ähvardus, ossimaraton ja võimukas mikser

Naljakuu lõpp  tõi endaga kaasa mitte ainult potentsiaalse nõiapõletuse võimaluse ja töörahva püha vaid ka mõningaid väga omapäraseid seiku inimkäitumise avalalt maastikult. Isiklikult kahtlustan, et maailmaimede keeristormis ning kantuna kirjanduslikust vaimust otsustas Austria rahva parima poja Adolfi vaim maailma kaema tulla, et kunagise Taani rahva suursuguse esindaja Hamleti isa eeskujul vaimsust ja härdust arendada.

Kui Hamlet sai oma muresid seoses papa rahutu vaimu ringikondamisega hea sõbra ja mõttekaaslase Horatio õlgadele laotada ning vahelduseks õuenarr Yoricku kolpa silitada (seda selle sõnapaari kõige otsesemas mõttes), siis mina pidin piirduma oma haiglase kujutlusvõime poolt silmeette manatud visioonidega sellest, mida kõike saaks teha (kui õigusnormid ja eetika jalus ei oleks) nendega, kes oma “ideaalseid plaane” minuga jagasid või suisa ette näitasid.

Minu esimeseks avastuseks oli muistse Soome rammusal pinnal kasvanud noorukite seemnepurske ja munarakusuunamaratoni võitjast sirgunud mehepoeg, kes võttis vaevaks oma arvamust ka minuga jagada ilma, et ma seda otseselt küsinud oleks. Nimelt leidis noorsand, et kõige lihtsam viis saada oma tahtmine ülikoolimaastikul on selle ülla eesmärgi nimel lõppresultaadi eest vastutava isiku (ajalooanaalidest tuntud ka kui “õppejõud” – omamoodi kentsakas tiitel, kuna arvestades tänapäeva akadeemilist maastikut ja selle administratiivharu suhtumist on “õppe” tasand veel ehk alles aga “jõud” selle sõna igas tähenduses juba ammu läinud) suhtes ultimaatumilaadse ähvarduskõne esitamine. Iseenesest oli tegu täitsa nunnu kõnega. Rõhuasetus oli paigas, tempo ja diktsoon olid väga head, isegi miimika ja žestid olid omal kohal. Sitt lugu on aga sellega, et ähvardus baseerus “mittehirmutaval” alusel. Maakeli öeldes arvas see poja, et minu elu hirmsaim hetk on “negatiivne tagasiside õppeinfosüsteemis”. Mõttekaaslased idapiiri tagant ütleks sellise naljahamba kohta lühidalt ja lakooniliselt “jebanko!” Kodumaises argoos võib kohata terminoloogilisi määratlusi nagu “kelo”, “riho”, “volli” või siis minu isiklik lemmik “pihku tehtud ja puulusikaga p**si visatud”. Aga määratlused määratlusteks, oluline on siiski fakt, et saabunud on uus ajastu õppemaastikul – kel parasjagu ülikoolistuudium pooleli, siis pange hästi tähele (kuni kuu pealt ei näe). Enam ei ole domineerivaks mõttemaailm, mis sedastab et “kui ma asja selgeks õpin ja enda jaoks läbi mõtlen, siis saan eksami edukalt tehtud.” Ooo ei, kus sa sellega! Nüüd tuleb suruda selle hälviku (normitehniliselt “õppejõud”) asotsiaalmeedialisele alalhoiuinstinktile. Lõustaraamatus oleks selleks lahenduseks “unlike” nupp, Instagramis “report” ja ÕIS’is (“õudukeseinfotehnoloogilinesaavutus” ehk õppeinfosüsteem) sitt aga õnneks “anonüümne” (kui just ise välja ei räägi “keenjus”) tagasiside, mis loodetavasti hävitaks nii tema enesehinnangu kui ka tulevikuvõimalused ise reegleid kehtestada. Omalt poolt soovitan enne ähvardamist pisku tööd teha ja vähemalt üritada välja uurida, mis selle isiku tegelikud hirmud on, keda ähvardama plaanite asuda. Muidu võib juhtuda nii, et satute minusuguse “androgüüni” peale, kellele läheb tema tagasiside sama palju korda kui Nõia-Intsule fakt, et tema otsaesisele “mõttetera” tätoveerida üritanud “tindikunstnik” on düsgraaf. Seega – enne kui ähvardad uuri! (Siis oled seda vähemalt ühe korra oma ülikoolistuudiumi jooksul teha proovinud; asi seegi …)

Olles ülesaanud vaimsest kriisist selle üle, et ähvardaja sõnad minus emotsionaalset vastukaja ei tekitanud, suundusin samal õhtul koos kodumaa parimate poegade majesteetlikule kahetunnikruiisile üle Soome lahe eesmärgiga naasta kalli Kilulinna kallastele. Sõit ise ei olnud kuigi meelierutav, välja arvatud ehk seik, et sel korral oli minu ümbruses tavapärasest enam noori emasid. Küll aga said kõik hirmud ja lootused täiel rinnal täidetud laeva ja sadama terminali ühendavas koridoris. Järgnev on nagu öeldakse “žanri klassika”: samal ajal kui mina, ilma kedagi segamata vist, vaikselt habemekasvatamise ajaloo teemalist kirjatükki tudeerisin, oli samal alusel kuid õnneks radikaalselt teises lokatsioonis oma aega parajaks teinud grupp kodumaa ehitustööstuse raudvara (tuntud rahvakeeli ka kui “küprok” või “kalevipojad”), kes leidsid et vee peal olles peab ka endasse piisaval kogusel vedelikku manustama, et asi ikkagi balansseeritud oleks. Nii ka sel korral. Meelisjoogiks osutus “gin long drink” alias longero kalja. Resultaat ei lasknud end kaua oodata. Tallinnas maabudes olid kaks grupi liiget ihan kännissa ja otsustasid pakkuda omalaadse performance installatsiooni kaasreisijatele. Kunstiteose kandvaks talaks oli volli, kes kord loopis, kord lükkas oma kohvrit, samal ajal paaniliselt ühe käega purki ja teise käega oma kürba hoides. Selle teise avangardi tippteose suutis ta õnneks mingi hetk sihtotstarbeliselt püksi tagasi panna ja lukugi sulgeda. Tema vapper taustatantsija aga oli eesmärgiks võtnud ära puudutada sõnaotsesesmõttes iga võimaliku pinna, mis teepeal ette tuli. Kogu see triangel oleks peaaegu päädinud kahe keha omavahelise kokkupõrkega, mis oleks loodetavasti viinud sünkroonnokaudini, kuid paraku sellist õnne ei tulnud. (Tahtmine kaasa aidata oli mul aga tipphetkel nii suur, et kolleeg pidi mul käest kinni võtma ja meelde tuletama, et lapsed vaatavad ja seega oleks kahe küproki näolappide hakklihamassiks pööramine vale valik.) Kirsiks koogi peal olid sadama “turvatöötajad”, kui neid nii raatsib nimetada, kes selle asemel, et endale võetud tööülesandeid täita rahulolevate muiete saatel komejanti jälgisid seda küll aga hetkeni kuni “kohvrikelo” sumadan ribadeks lendas ja longeropurgid üle turvaääre lendasid ning esimese korruse põrandal ringi liikuva rahvamassi keskel mahaprantsatasid. Siis suvatseti isegi kurja häält teha ja debiloidide lahkumist nõuda. Tugev töö kutid! Au on teada, et on veel alles tõelisis “turvikuid”, kes mundri au kõrgel hoiavad. Selliste onanoidide tõttu ongi üldsuses levinud arvamus, et turvatöötaja ei ole mitte inimene vaid ebaõnnestunud abordi lõpptulemus.

Eelneva valguses saab aga rõõmustada ühe omalaadse “saavutuse” üle, mille meie armsa kodumaa valitseva grupeeringu üks väljapaistvaid liikmeid teoks on teinud. (Ja ei, ma ei mõtle selle all Jaak Aabi, kes ennast “rämmaril” kinni jõi ja siis jääknähtudega vahele kukkus ning on nüüd sunnitud vastu võtma “omal soovil lahkumise” hüvitist kuna keelduda ei saaks.) Meie innukas välisminister olevat Austraalia häälekandjale intervjuud andnud ning üritanud väljendada mõtet, et idanaabriga tuleb suhelda “otsekoheselt ja jõu positsioonilt.” Hulla ja vallatle! Iidne eestlaste anastajavaim on taas lõkkele löönud. Värise hirmust Läti tursk! Nuta sa Soome sinapi! Eestlased on tagasi ja nende positsioon on sama jõuline nagu päikesetätoveeringuga žeki poolne rütmiline ja süsteemne “vanglakuke” tagantvõtmine. Samas – tänu idanaabri riigiduuma välisasjade komisjoni esimehe asotsiaalmeedialembusele on nüüd vähemalt üks kodumasin oma meemi saanud, mida terve idanaabri asotsiaalmeediaarmee vapralt jagab. Tugev töö Sven! Smuutid ja suvi ei unusta sind iial!

Noorus on ilus aeg! Ja sellest lähtuvalt ootan jätkuvalt Angelina Jolie poolset aktiivsust minu, kui kannatava orvukese elu parendamisel. Lapsenda mind Angelina, siis koos saame Lätist me tuua viina!