Keelemängud ehk kunilingvus
Viimasel ajal olen ma järjepanu sattunud asotsiaalmeediaruumis lugema, et küll see eesti keel on ikka äge – muudkui muutub ja muutub teine, nagu valitsuse kriisikommunikatsioon. Alguses ei saanud ma päris hästi aru, et kuhu tal muutuda on. Pidevalt keegi hädaldab, et kuradi orjarahva keel – sama sõnavaene teine nagu lädramälus lotovõitja loteriipiletijärjekorras. Aga siis ühtäkki tabas mind teadvuse taassünd – arenebki teine, aga kuidagi eriskummaliselt ja ohvreid tuues.
Näiteks liitusin ma trenniskäijate kambaga, kes valisid endale nimeks “Pontsikud”. Ma siis alguses kohe pärisin, et mis värk selle “s” tähelt kapsaraua pealt ära kaotamisega on? Saingi kohe vastuseks, et keel areneb ja nii on igati fäänsi ja progressiv shiit uuel ajal ennast eristada. Kui me “pontšikud” oleksime, siis arvaks mõni lihtlabane pööblipiiga või piirituseprii progressivpatsaan, et me oleme mingi hobikokanduse häppening või Balti jaama turu müügiesindus. Aga kui me “PONTSIKUD” oleme, siis teab rahvas rääkida, et need on ühed isased isemõtlejaist isaskarnivoorid – tõelised alfad, aga ilma Romeota. Jala ei käi ja vett ei joo – ainult trenni ja smuutisid, nagu parimates Pariisi pordumajades palagajetsa.
Ja ma tean, ma tean, et mu eelnev sõnavõtt on igati džaadživ ja kontrovööršal. Aga selline ma juba kord olen – ümberlõigatud Mustamäe parm, kel silma kohal arm ja lõua otsas karv. Ajee kutid, see oli räpp! Selle viimase osa rottisin ma ühelt oma joodiksõbralt. Kunagi tagusime koos tobi vahetuse ajal ja ta riimis mulle mingit sigrimigrit kokku ja siis lõpetas selle eksprompttrubaduurluse just nendesamade sõnadega. Jäid külge nagu tripper triibulihapakendile. Aga igatahes – tänapäevases maailmas pidigi vastandumine in olema. Ja kes siis innaaega kasutamata jätab!
Ja üldsegi – see siin on see kõigi lemmik anpeid kontent. Nii et ei mölise! Kui pole pidanud füüri taguma ja toukenseid toksima, siis ei ole siit midagi tarka oodata ka. See on üks uus avastus, mis mul sellel korontsiajal tehtud sai – zoomitundide andmine on nagu kaameratüdrukuks olemine. Ainult, et tokenseid ei saa ja privasse ka keegi ei kutsu. Aru ma ei mõista, kus on laav! Mõelge kui palju lapsed kasu saaks, teoorias vähemalt, kui tunni alguses papsid omavahel toukensiralli korraldaks, et kelle kõurikule rohkem tähelepanu pöörata. Oleks see vast kullasadu – resultatiivsem kui meie verevahetussuusakoondise tiitlivõistlused. Aga see oleks muidugi selles suhtes ebaaus, et ega mul materjali kuskilt juurde ei tuleks. Peaks lihtsalt veel aeglasemalt rääkima ja siis saaks lapsed raudselt aru, et õps on nagu babuška, kes ravimid võtmata jättis – muidu tore vaadata, aga kogu aeg oled natuke nagu mures ka, et millal tal ära flipib. Ja no see oleks ikka kuld pauk muld, kui keegi läheks “e-kooli” arendustiimi juurde jutuga, et “ou! Viska priva link tšätti, kõrvik tahab denga miihot kokku ajada!” Sama eduga võiks keegi neile kirjutada, et näofiltrite valik on kuidagi läila – ei too silmi piisavalt esile, ainult kõrvad lehvivad tuules nagu Marina trussardid Mustamäe paneelika rõdul.
Selle kontentiga ongi see lugu, et kui ma seda Halbumit peid kontenti tootmiseks tahaks kasutada, siis tuleks mul sed soga stabiilsemalt sirgeldada. Aga no olgem ausad, et nii palju saasta ei haldaks ükski digiriik ära, kui palju ühe depressiooniküüsis maadleva poissmehest keskealise kooliõpetaja – klässik pedokaru kirjeldus, aga no mis sa hädaga teed – klahvistikust pritsib. Eriti veel siis, kui ta Dostojevski “Märkmeid põranda alt” lugema on hakanud. Kui keegi arvas, et enne oli hullem, siis vai vei – nüüd filtrid läinud nagu Põlva passatil. Ees ootab pikaajaline lootusetu taastumine. Taustaks tagumas löökdrell ja puusad võnkumas nagu Šhakira videos. Seda viimast ei soovita ma kellelgi endale silme ette manada – mul pole raha, et teie raviarveid kinni taguda. Saatke või Robert Sarv peale.
Lõpetuseks tahaks öelda, et see keele muutumise värk on igati fain. Metamorfoosi mõttelise mulina mallidesse on peidetud inimkonna ajaloolise paradigma penetratsiooni peenhäälestamise permanentsus. Türimaeivõi! Mõni ime, et mul doktoritöö siiani valmis pole – mu juhendaja nutab iga kord kui ma talle oma mõttevälgatused kirjalikul kujul esitan. Sveer tu gaad, ta viimane kord ütles otse, et mees sa pole tammsaarelik šarmantne sarisõnaseadja – sa oled nagu gangreen, mis Gangese kaudu geenidesse genereerub. Igatahes otsutasin ma pärast seda vastust, et jätkan oma Halbumit jõudu mööda, sest kuskile tuleb see mõttekiududesse kurnuv soga ju kirja panna. Ja peldikuseinad on nii üheksakümnendad, et Peeter Võsa just helistas ja tahtis oma parme tagasi.
Aga olgem siis keeleliselt aktiivsed ja kuni meile lingub, siis tuleb lingvistileerida. Sest nagu ütlevad võõrtööjõu parimad pojad minu kodumahhima parklas – papp on otsas, aga see on meie lauaviina võtukas. Ma armastan neid patsaake – nad on ehedad ja ausad. Ka siis, kui nad üksteisele igavusest molli kütavad. Nii profülaktika mõttes. Sest eestlasi nad ei löö – aborigeene tuleb hoida!