Konservid külakostiks

Olen paadunud ühistranspordisõltlane. Seda nii linna-, lähi, kaug- kui ka elumereliinidel. See ei ole kunagi olnud väga rõõmsaks uudiseks ei minu papale ega ka mammale, kuna üks esimesi suuremaid investeeringuid peale minu siia ilma toomise ja post-sovjeetliku tärkava kodumaa kooliharidusruumi sisendamise oli autokooli kinni plekkimine, mille ma ka läbitud sain. Seega ma täitsa suudan mootorsõidukit juhtida, aga ma lihtsalt ei soovi seda juba pikemat aega teha, kuna tunnen, et minu sisemuses ei ole piisavalt mõistmist ja tolerantsust, et “maantemarodöörlusesse” ja eepilistes proportsioonides tapatalgutesse mitte laskuda. Ja noh, eks ma ole suhteliselt õllelembene patsaan kah. Ja ebakaine peaga ei tohi teatavasti sõita. Seaduslikult vähemalt mitte.

Üldiselt olen ma meie ühistranspordi eripäradega suuresti kohanenud ning igapäevaselt on mind raske üllatada. See aga ei tähenda, et see võimatu oleks. Näiteks on viimasel ajal minu “progressiivse taandarengu musternimekirja” lisandunud üks “võimekas” bussijuht, kes mitte ainult ei kandnud öösel päikeseprille ja äralõigatud “näppudega” kindaid (nagu igale endast lugupidavale bussiossile kombeks) vaid oli suisa nii loominguline, et kohtles iga kahe peatuse vahele jäävat teelõiku kiirendusrajana. Samuti on seal oma auväärse koha leidnud trollijuht, kes pidas sobilikuks sõita oma marsruudil lahtiste ustega kuna siis on vähem palav. (Iseenesest on tegu väga ratsionaalse lähenemisega, kui jätta kõrvale asjaolu, et troll oli rahvast pungil täis ja kurvides sai ustele lähemal seisev seltskond nautida adrenaalinirohkeid hetki.)

Aga siiani ei ole mulle arusaadavaks muutunud inimesed, kes langetavad otsuse tarbida teatud konserveeritud toiduaineid kogu selle massimelu keskmes. Erilist tähelepanu vajaksid siin need šarmantsed seiklejad, kes otsustavad oma pikamaasõidud sisustada näiteks marineeritud pärlsibulat või sprotte mugides. Asi on maitses! Seda kindlasti, aga kuidas oleks mingigi minimaalse ühisosa austamisega. Söömine on ainus töö, mis toidab. Ja toitu tuleb ausees hoida. Aga kas tõesti ei ole võimalik leida alternatiive oma toidulauale olukorras, kus sa oled teadlik, et pead järgmised X tundi viibima teiste, sulle teadmata ja tundmatute inimestega samas kinnises aegruumis?

Eks ole ka selge, et olukorra drastilisus lähtub ka aastajast, aga üldiselt on tüviprobleem alati üks ja sama – aroomiteraapia. Suvises bussis on suhteliselt kiirelt tunda, kui mõni elumees oma sprotikarbi kaane valla päästab ja mahlakalt matustades oma õlist sprotisuplust alustab. Sama tore on jälgida luristavat linalakka pärlsibulapurgi kallal askeldamas, peas küsimus – ei tea, kas ta ronib sinna kaelast saati sisse või ainult näpujagu?

Üldiselt oleks mul ettepanek, et äkki jätame need va konserveeritud toitained ikka eriolukordadeks, tursitide hirmutamiseks ja külakostiks ning ei too neid asjata avalikku ruumi. Kui on suur soov teekonnal Tallinast Tartusse  sprotte sisse saada, siis tee enne teele asumist võikud valmis. Kui tunned, et ilma sibulapauguta Narvani välja ei vea, siis kurna nad vähemasti ennist ära ja pane mugavamasse anumasse. Endal parem ja teistel vähem küsimusi.

Iga inimese toidulaud on ikka tema enda ja ei kellegi teise teha. Ja meie vabadustest vohavas ja individualismist innustunud ühiskonnas on igasugune kriitka mõistagi “džaadživ” ja pole ammu juba “in”. Aga koostöös saame luua ühiskondliku ruumi milles saab lahedalt ära elada nii paadunud patrioot kui ka vabameelne vaatleja.