Kevadekuulutajatest Lolitad ehk Tuttipidu

Tänasel hurmaval hommikupoolikul jalutasin ma endale omasel “loivaval” sammul päikesepaistelises vanalinnas hetkel veel korrumpeerumata trollipeatuse poole, kui minu pilku köitis erutavaltõõvastav vaatepilt. Erinevates edekabelites ja haridusmaastikureitingutes kõrgeid kohti noppiva haridusasutuse uksed avanesid justkui võluväel ja sealt sammus säravate naeratuste hurmavas halos välja trio graatsiaid, kel seljas suviselt kerged napid rõivad. Alguses ehmatasin end ära, et ehk on tüdrukutel kodus raske olukord ja vanematel ei ole rahaliselt võimalik midagi enamat, kui omal ajal säästupoodides kokku kraamitud nappi pesu võsukestele lubada. Siis aga märkasin, et lisaks pesule on neitsite siledaid sääri katmas ka sukad (ühel olid need eriti võrgutavad, hea silmajooksuga).

Taipasin tol hetkel sealsamas bussipeatuses, kunagise Löögiplatsi järelkaja lummuses, et olen sattunud pealtnägijaks millelegi sellisele, mis omal ajal vist tiivustas suurt Nabokovit visandama oma legendaarset esseed “Volshebnik”, millest hiljem kasvas välja fenomenaalne “Lolita”. (Kuigi tõele au andes tundsin ma end tol hetkel pigem Bulgakovi meistri saatanliku kassi Begemotina). Aga paraku ei muutnud see adumine mind Jeremy Ironsiks (kui siis mentaalselt ja sedagi vaid hetkeks, sest peale graatsiate möödumist tekkis mul tunne, et pelk vaatamine tegi minust kõrvalseisvate daamede silmis mitte romantilise keskealise kooliõpetaja vaid kokutava kättemaksuhimulise Saksa luureohvitseri).

Ärge nüüd kohe valesti mõistke! Ega ma neid siis ilaste suunurkade ja kõõmase irve saatel kiimelnud. Oh ei! (Kuigi nagu võime õppida vokaalinstrumentaaltrio “Toe Tag” loomingust – pilk ju ei tapa …) Asjaolude kokkulangemisel olin mina parasjagu sisustamas oma loogikatunnijärgselt sisutuks jäänud hommikupoolikut sellega, et tudeerisin eelpoolmainitud haridustempli seinal ilutsevaid kivitahvleid, kui minu silme eest vuras mööda “wifebeateris” ja karvases “pimpmypony” mantlis säga … Ja ühtäkki avanesid haridustempli uksed ja väljusidki nemad … Hetk peatu, viibi veel – nii kirjutas kord üks juuraharidusega sulesepp oma saatanlikku oodi.

Olles lummava kaemuse läbi saavutatud meeltesegadusest toibunud, hakkasin mõtteis analüüsima nähtut ja kogetut. Esimese asjana manas mu juurikaaju mu silme ette kalli kodumaa karistusõiguse alustala – Karistusseadustiku – ning veenis mind, et suure tõenäosusega on tegu vanusevahemikku kuusteistkunikaheksateist jäävate neitsitega. See formaaljuriidiline asjaolu on katalüsaatoriks, mis omakorda tähendab, et karistuse määramisel arvestatakse ka kergendavaid asjaolusid. Mitte, et see mind kuidagi rõõmsamaks oleks teinud, aga noh seesamune et mendilaps nagu ma olen on “ugalovnõj kodeks” minu elus sama tähtsal kohal, kui teistel on “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Mul papa miilits, ema prokuratuuris käis.

Teiseks tekkis mul praktiline küsimus pisut teisest opperist. Nimelt imestasin ma täiesti ausalt ja siiralt, et meie kallil kodumaal ei ole veel ühtegi meespedagoogi trellide taha pandud, sest too oma lihalikele himudele järele andis ja järjepideva ning süstemaatilise seksuaalrevolutsiooni terrori all murdus. Ka “vana” mees tahab koju nagu me teame. Ehk nagu varalahkunud Robin Williams oma intervjuus Actors Studio’le väljendus: “Kõik me oleme sealt tulnud ja soovime naasta sinna nii tihti kui võimalik!” Parim, mis kodumaisel maastikul pakkuda on seotud fotovõistlusel bikiinivormi rockiva keelepedagoogi ja mahlakat taguotsa efektselt töös hoidva kehalise kasvatuse õpetajaga muusikavideos. (Lastega saunas käivad poliitikud ja sunaläbusid korraldavad isaspedagoogid on eraldi teema, mida käsitlen mõne rõvedama sissekande veergudel). Sest tõsiasi on ju ikkagi see, et need vähesed meesõpetajad, kes süsteemis sees, on kasvanud osaliselt ikkagi helgel nõukaajal, kus “seksi” kui sellist ei olnud olemas. Oli füsioloogiline protsess järglaste saamiseks ja sellest tulenevalt õpetasid ka perekonnaelu kajastavad literatuursed üllitised seda kui vajadusepõhist toimingut, mitte naudingu ja meelerahu saavutamise võimalust. Partija nas jebjot a ne mõ drug druga! (Kes tahab omal vaimul kogeda, kui “erutavalt” kirjeldatakse seksuaalakti suure isamaa perekonnaelu tüvitekstis “Avameelselt abielust”, võib sirvida Mihkel Raua kolmandat raamatut. Seal on autror vastava teksti taasesitanud).

Kolmandaks aga turgatas mu musta mõistuse räpaseimatest soppidest pinnale eriskummaline mõte. Eriskummaline on selle puhul veel ka see, et oma keskkoolistuudiumi aegu ei mõelnud ma selle üle kuigi põhjalikult, mis on minu ajuehitust arvestades pehmelt öeldes v*tt kui imelik! Täna on ju abiturientide viimane koolipäev! Tuntud rahvakeeli ka kui “Tuttipidu!” Oh sa saatan ja sitikad, milline sobiv tiitel. Sest tutti olid tänavad täna täis mitte vähem, kui tavaliselt. Täna aga oli erispalju ka värsket tutti.

Erinevus on muidugi drastiline. Minu koolipõlves oleks eranditult kõik minu klassiõed, oleks nad söandanud vaid mõelda säärase sensuaalse koolivormi peale, oma emadelt sellise ketuka saanud, et igasugune soov kunagi tulevikus üldse nappe rõivaid kanda oleks neist sekundiga haihtunud. Ma muidugi ei väida, et minu kenad kooliõed riietusid nagu nunnad konvendis – kaugel sellest. Aga tagantjärele selle peale sisukamalt mõeldes leian ma, et nende rieetumises oli omajagu salalikku kelmikust ja erootilisust. Nad ajasid sind hulluks mitte sellega, mida nad eksponeerisid vaid sellega, mida nad sulle nimme ei näidanud, ja seda kõike ikka selleks et sa oma fantaasiates püstihulluks läheksid. Ja selles omalaadses kuramaažis peitus võlu ja šarmi. See oli väljakutse, mida sul oli iga koolipäev lust vastu võtta.

Enne, kui keegi jälle arvab, et ma “kapihomo” või “tühipaugutaja” olen, panen ma oma kaardid lauale ja ütlen otse välja, et mina naudin kena naiseihu sama palju, kui iga teine mees (arvatavasti isegi sama palju, kui iga esimene …) Aga isiklikust kogemusest võin öelda, et oh sa t*ss, kui keeruline on oma tööle keskenduda, kui enamus auditooriumis või klassiruumis istuvaid neiusid on valinud riietuse lähtuvalt “Lindexi” pesukataloogi uusimatest trendidest seejures täielikult unustades, et nad suunduvad peale riietumist kinnisesse ruumi, kus üks vähese juuksekasvuga potsatajalaadne olevus peab suutma neile haridusasutuse poolt ette antud ajavahemiku jooksul teatavaid akadeemilisi teadmisi sisendada. Ja ärge nähke vaeva ja säästke hapnikku kõigi nende a la “nõrk iseloom” ja “tiirane mõtlemine” juttudega. Ei, enamus mehi ei mõtle vaid oma riistaga. Aga fakt on ka see, et kesiganes meessoost isendi valmis vorpis, unustas sellele vaatamata teha endale adekvaatselt selgeks “vereringe” kontseptsiooni – päid on sul kaks, aga verd jagub efektiivse funktsioneerimise tagamiseks korraga vaid ühele. Nu jebat kopat!

Ja ei – ma ei fantaaseri seksimisest lastega. Mulle sobivad täiskasvanud naised väga hästi. Eriti hästi on siis, kui nad on nii füüsiliselt, kui ka vaimselt täiskasvanud. Samas sõja ajal ei valita ja nälg on parim kokk. Küll aga on selliseid vaatepilte kogedes jõle naljakas mõelda, et juba mõnda aega on maailmas toimunud süstemaatiline “minakaatamine” mille käigus vaat et iga päev astub keegi näitsik kaamerate ette ja halab sellest, kui seksistlikud sitapead kõik mehed on ja kui oleks vaid tema teha siis ta järaks iga viimase kui suguti omaendahammastega küljest. (Elava kujutlusvõimega inimestel on peale eelmist lauset mõnda aega vaimselt valus. Andeksi!)

Ühesõnaga! Kuhu ma siis oma imestamistega tahtsin jõuda. Aga sinna, et äge oleks, kui “salaliku flirdi” ajad tagasi tuleks. Päriselt ka noh! Olen sadajaüksprotsenti nõus muusikakollektiivi “Külalised” väitega, et “seks on teema! Me kõik teeme seda. Usu ära usu isegi su vanemad …” (See viimane las jääda hüpoteetiliseks nii kaua kui võimalik). Aga üheksal juhul kümnest sooviks midagi rohkemat, kui “ajuvaba nussi”. Jep – vahest on tõesti see tunne, et sitta kahh, tahaks lihtsalt toorelt kedagi panna. Ei mingeid eelseiklusi ja muud säärast draamat. Maha ja taha! Kiirelt ja efektiivselt nagu Maire Aunaste riigikogu saalis.

Aga enamasti sooviks ikka seiklusi ka. Eriti seda kahe sugupoole vahelist igikestvat “mängu”. Ei taha kohe kõike näha – tahaks fantaseerida ja mõistada. Ehk siis mitte reieluudelt algavaid ja mokkade juures lõppevaid pükse vaid õhulisi seelikuid ja kleite. Mitte “pumpanväntaniikuissaan” välimust, vaid “kasjulgedavastada” lähenemist. (Viimase puhul sooviksin selgelt eristada kelmikat jumestust ja siseviimistlustöid. Jumestus on kunst! Ja minule isiklikult meeldivad enim graatsiad, kes kasutavad jumestust erandi mitte reeglina. Pahtlilabidas on tööriist mitte öökapiaksessuaar).

Käes on taaskord aeg, mil nagu Genka kunagi riimis “Eeva tütreil seljas riided napid.” Hall argipäev on minevik ja igalpool on nii palju vaadata, et sooviks pead, mis teeks valutult kolmesajakuuekümnekraadiseid ringe. Liigun nagu lahingudroon eluülikooli lõpuaktusel. Ja kutsun teidki kaasa!