Robotipeks kui uus antiarmastus

Alles see oli, kui proua president kutsus oma Eesti Vabariigi sajandas aastapäevakõnes rahvast märkama vägivalda meid kõiki übritsevas aeg-ruumilises mateerias. Paljud olid hämmingus – seda mitte sellest, et meid ümbritsevas maailmaruumis esineb vägivalda (see oli juba Kentucky poiste vaprale juhilegi selge, et löömine on produktiivsuse tõstmiseks hädavajalik), vaid sellest, et proua president julges tähtsat päeva sellise labasusega “rüvetada”. Kes siis sünnipäevalauas sellistel teemadel räägib?! (Isegi siis, kui on teada, et on peresid, kus see “häppening” kulmineerub kärme molliringiga, ei ole see avalikkuse asi ennast sellest puudutatuna tunda). Eetris peab olema ainult positiivseid uudiseid, sest negatiiv viib eitamise ja mandumiseni. Positiivne mõtlemine võib aga kaasa tuua nii vaimseid kui ka füüsilisi positiivseid resultaate. (Kuigi esineb ka olukordi, kus positiivne tulemus on enamat veel kui negatiivne).

Ajaratas veeres vargsi edasi, saabus suvi ja peetud sai Jaanipäev! (Vahele tähistasime ka Läti jubileumi ja andsime ekstrapanuse piirikaubandusliku jõukuse kasvu). Saabus sügis ja hakati rääkima innovatsioonist, tehisintellekti võimetest ja muudest e-riigile omastest “sõlmküsimustest”. Ühtäkki oli meedias proua president jutuga robotitega seksimisest. Kuidas küll seda mõista? Alles see oli, kui ühes koolis lastele “lingami” (sanskriti sõna mehe suguorgani tähistamiseks) võlust ja valust räägiti! Kodanikkond läks selle peale sama pöördesse kui omal ajal ON/OFF’i avamisel. Ja nüüd siis robotid! Kehaliste pahede rahuldamine ei peaks inimeste vahelgi meeldiv olema – reproduktsiooni vajadus on küll tuntav, aga see ei tähenda, et me seda protsessi “nautima” peaksime. Töö on töö! Sisse, välja ja plagama! Ei ole siin aeg naudiskleda ja niisama molutada. Kiirelt tuttu, et saaks järgmisel hommikul varakult produktiivne olla. (Alates hetkest, mil lugesin Jesper Parve raamatut “Mees”, ei ole minu seksi kui füsioloogilise vajaduse mõistmine enam endine! Nimelt räägib Jesper seal oma kogemustest “Teletupsude” saate taustal armatsemisega seoses ja efektist, mis tupsumuss talle jätnud on).

Aga robotitega – no kuulge nüüd ristirahvas, mis kuradi postapokalüptiline Emanuelle nüüd lahti läks?! Robotid on kaitsetud “asjad”. Ega nad mingid “sekslelud” ei ole, et lähed ja hakkad kohe panotama. Siin on ikka heaperemehelikku suhtumist vaja. Omandi kaitse kehtib ka omaniku suhtes – omandi eest peab hoolitsema selle sihtotstarbelise ekspluateerimise kaudu, mitte tegema sellega asju, milleks see funktsionaalsuse loogikast lähtudes ette nähtud ei ole. (Tänapäevases “hallide varjundite” ja BDSM fetišite maailmas on muidugi pehmelt öeldes “keeruline” langetada otsuseid asjade ja objektide “sihtotstarbelisuse” kohta. Arvestades asjaolu, et “Jackass’i” dude’id toppisid endale mudelautosid anaaltrakti ja üks kunstnikuhing naelutas oma genitaalid Kremli esise Punase Väljaku külge, siis võib julgelt öelda, et ebasihtotstarbeline oleks seksida voodis või avalikus kohas mitte keelsõlmlemist teha). Aga sellegi poolest võiks proua presidendi arvates robotitega seksist kui protsessist rääkida, et ka nemad oleks valmis selleks, kui ühel ilusal päeval otsustab homo sapiens progressiivus, et paslik oleks robotiga väike pauk paugutada. Iseasi muidugi, kuidas seda teha nii, et see ka kohale jõuaks.

Mina isiklikult leian, et siin oleks uus põllumaa teaduskündmiseks. Robootika eksperdid ja IT-isad saaksid siin hakata arendama programme ja vahendeid selleks, et “robotseksoloogia” oleks Eestit maailmakaardile viiv tippteadus, mitte pelgalt unistus ettevõtliku futuristi portfoolios. Inimesele me ju räägime seksist (või noh, üritame vähemalt, aga tänapäeval jõuab internet pahatihti ette). Samu ideid saaks ju analoogia korras üle kanda ka robotitele. Robotroonika ja mehhatroobika üliõpilased saaksid esmalt ise asja selgeks (võetagu siinkohal eeskuju Brigitte Susanne Hundist, kes teab, et seks ei ole lihtsalt õige augu leidmise oskus vaid kunst ning selles vallas on enese järjepidev koolitamine igati vajalik) ning seejärel rakendaks õpitud endapoolsetes tegemistes robotite arendamisel. Plussina areneks ka interdistsiplinaarne teadustöö, mis tänapäeval aina laiemat kõlapinda leiab.

Mõelge milline helge tulevik meid ootaks! Lisaks olemasolevatele digilahendustele saaks tuleviku Eestis uhkust tunda romantiliste robotromeote mehelikkuse ja ulakate küborgkatade sireenilikkuse üle. Eesti oleks mitte lihtsalt Eerose taassünni algataja vaid transkontinentaalse seksuaalrevolutsiooni eestveedaja. Miks piirduda puldiga peos, kui võib püüelda kliimaksini kosmoses!

Paraku on aga hiljutised arengud näidanud, et ka mehhatroonilise armastuse mängumail ei ole asi vägivallast puhas. Nagu ei saa me naisepeksuta, nii ei saa Eesti eilsest alates ka ilma (avaliku) robotipeksuta. Jah kallid kaasmaalased, nii kurb see elu eluke nüüd ongi! (Ja kas tulebki see siis üllatusena, et esimene “smackmyrobotup” kaasus tuleneb ei kusagilt mujalt kui elamusterohkelt Mustamäelt). Ei ole vägivallatsejate eest kaitstud ei naised, ei lapsed, ei robotid. Must taevas on laskunud kodumaa üle ja matnud endasse kogu armastuse, mõistmise ja mõnulemise. Ole sa robot või inimene! Ülekäigurajal võib sind tabada kellegi jalg (mis võib juhtumisi kanda ka “ajaloolist saabast”). See võib (aga võib ka mitte) saada salvestatud ja avalikkusele teavitatud. Aga eelnev praktika näitab, et seal, kus tuleb mängu “peksan sest teisiti ma armastada ei oska” sündroom, on ajusopid adopteerunud priivatsuse otsimisega seksikiisu välja laskmise eesmärgi täideviimiseks.

Kahjuks puuduvad mul täpsemad andmed robotikese vaimse- ja füüsilise seisundi kohta nende ridade kirjutamise hetkeks, aga videost oli näha, et uljast ja vaprat transformerit seekord paraku välja ei tulnud ning sestap jäigi jõhkard jalavärd karistamata. Aga mine tea! Äkki ükskord jõuab aega, kui ta tuleb mootorsaega ja tõmbab selle käima rohkem kui rubla eest!

Seniks aga jäägem ootele ja robotloote loomisele lootma. Sest robot on seks ja seksimine robotiga robustne.