Jalakäija kui nuhtlus
Olen alati olnud arvamusel, et reguleerimata ülekäigurajad peaksid olema ettevalmistusplatvormiks “ekstreemspordiga” tegelejatele, kuna tegu on suurepärase võimalusega arendada oma reflekse ja kiirust. Seda mitte seepärast, et oleks tahtmine keset teed sporti teha, vaid tulenevalt sellest, et meie tänavatel on liiklemas suures koguses roolikeerajaid, kelle jaoks jalakäija on sama tähtsusetu olend kui kanna alla litsutud tarakan.
Ja ma ei väida, et meie liikluses ei oleks tublisid ja seadusekuulekaid roolikeerajaid. On küll. Ja kindlasti rohkem, kui neid “pedaaligängstereid” keda mina silmas pean. Aga kuidagi nii on elus seatud, et mina leian üles need “kloaagipõhja pärlid”, kellele juhtimisõiguse andmine oli sama adekvaatne tegu, kui metsast leitud lõhkekeha relakatera alla panemine.
Olles kogenud oma mõtetu kuid õnneks lühida eksistentsi jooksul nii mõndagi “liikluserootilist”, sooviksin siinkohal välja tuua mõned näited käitumismudelitest, mille rakendamine võiks kaasa tuua juhi suunamise jalakäijate inimklassi, et ta saaks omal nahal kogeda, kui tore on olla liikluses see “õrnem pool”.
Esimesena vajavad ära märkimist kõik need, kelle jaoks signaalilaskmine ülekäigurada ületavale jalakäijale on sama loomulik tegevus, kui läbi une kottide sügamine. Sellistele “keenjustele” sooviks ma kohta autotehases signaali helitugevuse testimisgrupis. See annaks neile võimaluse oma lemmikheli lähedalt ja järjepidevalt kuulda ning tekitaks neis piisaval kogusel dopamiini, et mõnda aega iserseisvalt, ilma jalakäijate osaluseta, rahuldust saada.
Teiseks saavad oma tunnustuse kõik need “piduripeded”, kelle jaoks füüsika algtõed on sama kauged, kui hügieen paadialusest. Korrektselt tähistatud ülekäigurada on liikluses piisavalt hästi näha. Samuti võiks ju eeldada, et pidevalt liiklusest osavõtjal tekib ajapikku tunnetus sellest, milline tema teekonna liiklusmuster on. Seega ei tohiks pidevalt teekonnale jäävad ülekäigurajad tulla üllatusena. Aga ei, ikka ja jälle leian end olukorrast, kus tuleb tee peal võpatades hüppeasendisse võtta, sest pidurite krigisedes läheneb sulle “autojuht”, kellele nii ülekäigurada kui ka seda ületav jalakäija tulid sama suure üllatusena kui esimene seksuaalvahekord. Selle kategooria “koorekihi” moodustavd need pedrod, kes sulle žestide või röökimisega selgeks üritavad teha, et sa oled sündinud ebaõnnestunud meditsiinilise protseduuri tagajärjel ning sinu allaajamine on sama suur ühiskondlik saavutus, kui kondoomi leiutamine.
Kolmandaks sooviksin ma esile tuua need roolisangarid, kes leiavad, et enne pole mõtet ülekäiguraja ees kiirust maha võtta, kui inimesed juba rataste alla ronima ei hakka. Siis saab vaadata ja seedida, kumb lahendus on mõistlikum – kas peatuda või ülemailmse ülerahvastumise vastu võideldes populatsiooni arvu vähendada. Las see jalakäija passib seal kõnniteel. Kuhu tal ikka kiiret on. Kui tal oleks kiire, siis ta soetaks enesele sõiduvahendi, mitte ei loivaks jalgsi nagu mingi vaene sugulane matusejärgsel peielaual. On aega jala käija, on aega ka oodata. Juhil on alati kiire. Tal on tuhat ja üks tegemist, mis kõik vajavad pühendumust. Jalakäija näitab oma sõidukivastasusega juba piisavalt hästi välja oma asotsiaalsust ning peaks seetõttu isegi mõistma, et tema mured on nimekirja lõpus. Kohe peale kalmistukoha määramist ja riigilõivu sissenõudmist.
Eraldi tänu sooviksin ma veel avaldada kõigile neile liiklusšamaanidele, kelle hobiks on peatuda risti keset ülekäiguradasid. Olge te tuhandest tänatud! Teie teha on minu igapäevane rahulik ja mitte liialt kiirustav liikumistempo. Kuigi ausalt öeldes olen ma natuke pahane ning suisa solvumise piirimail, kui te paaniliselt röökima hakkate iga kord, kui ma teie auto tagaust avada üritan. Ma ju ei taha midagi halba. Kõigest läbikäiguvõimalust. (No vahel tahaks küüti ka paluda, aga see oleks juba liiga ebaeestlaslik isegi minusuguse poolsibula kohta).
Päris pentsik kadalipp kas pole? Aga minusugune kohev “lumetrull” leiab end mõne säärase “vanameistri” seltsis vaat, et iga päev. Ja ma mõistan ju ka seda, et autosid on palju, aga linna logistikavõrk on ajast ja arust. Ja miks peakski autode arvu vähendama, kui elutempo on nii kiire, et ainult saamatud ja mõtetud saavad endale jala käimist lubada. Tänapäeva digiriigi tuiksoon lööb ikka sohvri taktikepikese järgi. Tehnoloogia revolutsioon ei ole veel nii kaugele jõudnud, aga küll tuleb ka see päev, kus jalakäijad kaovad linnapildist sama efektiivselt, kui alakad pinnapeolt kohe kui keegi “mendid!” karjub.
Jäägem siis üheskoos ootama seda õnnist uut maailmakorda ning lootma, et homme on parem kui täna ning et eilne ei heiduta tšakraid!