Linnapea ja kärakas
Spordimees Mišal on kops üle maksa läinud. Ja sedakorda mitte mingist salakavalast tae-kwon-do võtteest, vaid kaasmaalaste lokkavast napsulembusest. Ja eks see ole ju mõistetav. Korraga on jube keeruline tugevalt sporti teha ja mehiselt toopi tõsta. (Kui sa just Soome suusahüppekuulsuse Matti seemnesugulane ei ole). Tuleb teha valikuid. Eriti veel olukorras, kus Maarjamaa naispool sinu trimmis kõtut igaöises märjas unenäos eelroaks ampsab. A et ozizn, eto karma – munad kui Tarval!
Kus ei saanud eelmine valitsus aktsiisiga, seal plaanib Miša korra majja lüüa ajaga. Iseenesest on mudel vana kui maailm – mida lühem aeg, seda kiiremini peab tegutsema. Sellises olukorras ei pea kartma, et mõju kärakaaplusele ei tule. Isegi kui joomine kui nähtus kestab, siis tuleb piirangute jõustumisel kodumaa parimatel poegadel ja tütardel kõrtsu uksest sisenedes kellaseieriga vihast võitlust pidama hakata ning siin on kohe näha, kellel neel nõksub ja promill plaksub. Kes ei neela, see ei joo!
Häda on muidugi koduõuele tulemas kodumaisel ettevõtjal, kelle sissetuleku, ja seeläbi ka toimetuleku, määrab suures osas müüdud joogipoolise kogus. Tuleb hakata uuesti pähklikest ragistama ja alternatiivseid ärimudeleid otsida. Aga ega see kerge ole kui rahvas tahab juua, et unustada. Ja seda, mida unustada, jagub mitme impeeriumi jagu.
Isiklikult mina mõistan kärakalembeseid kaasmaalasi. Endalgi on pidevalt tahtmine jooma hakata – iga hommik, kui peeglisse vaatan on see esimene tutakas. Ai raisk, kui kole! Äkki teeks paar pitsi, siis ehk tõmbab protreepildi fookusesse. Aga siis tuleb meelde, et kodumaised tööandjad vaatavad miskil põhjusel tööajast joomisele viltu (kui sa just Riigikogu liige ei ole) ja nii peabki sisemist ängi endas hoidma seni, kuni baari ukselävest üle oled ja baaripukk kannikaid pehmelt toetab. Siis saab ängi välja ja joogi sisse. Ja korraks on sisegi nitševo, aga siis tuleb uus hommik ja uus äng. Per promill ad enekas!
Sarnane häda on ametnikel. Muudkui kuula päevast päeva kaasmaalaste häda ja halinat, ning leia sellele lahendusi. Ja siis saad ikka Õiguskantslerilt lutti, et oled laisk ja loll ja tema peab üksi rabama. Kõik paraku euroliidu pikkadesse koridorisse tööle ei mahu, kus rikkus lokkab ja küllus külvab. Keegi peab ka meie väikeses perifeeriaalas masinavärgi käimas hoidma. No ajab ju jooma? Kuidas ta siis ei aja. Ikka ajab, ja veel kuidas. Igal ametnikul on omakorda veel nii palju erinevaid ülemusi, et esmapilgul ei oskagi valida, keda neist esimeses järjekorras anaaltunneleid avastama saata. Kõiki korraga ei saa, sest siis joob end raudselt õhtul surnuks. Seega tuleb paika panna hierarhiline “istmikusse siirdumise kvoot”, mille rakendumine on ranges pöördvõrdelises seoses konkreetse indiviidi anaalsusastmega. Kurat, see ju lausa teadus juba! Tuleb päev, kui ülikoolides neid tarkusi tudeerima sunnitakse ja “avalikust haldusest” ning “riigiteadustest” saavad reaalteadused, mitte “marginaalne roosa möga”, mis täidab tulevikutegijate pea pehme pasteediga, mida saab hiljem kärakakõrvale hambatikupeale määrida, seda kõrvaõõnsustes korralikult keerutades, ja seeläbi “armastusest” elatud saada.
Samasuguses raskes olukorras kui ametnikudki, on haridussektori töötajad. Mis muu su igapäevast suitsiidilembust peletaks, kui mitte toobitäis tummist kesvamärjukest, millele takka aetud mõned pitsid prisket viinuskit. Siis saabub korrakski leebem hetk ja rõõmsam tuju valdab meeli. Enesetapumõtted taanduvad ning mälestused nooruse priiusest ja sinisilmsetest soovidest maailma muuta ning midagi ühiskonnale tagasi anda naasevad õhtuuneeelsetes mõtetes kui Odysseust ja tema meeskonda karidele keelitavad Sireenid. Aga ka see ulm on kiire kaduma ning argipäeva traumeeriva ükskõiksusega asenduma. Pedagoog ja pudel – vot see peaks olema monument Haridusministeeriumi eesisel alal.
No ja üldsegi – miks peaks rahva vaba tahet kuidagigi piirama? Kui see on inimese südamesoov oma elu vindisena veeta – las käija kulla peremees! Niigi on pidevalt häda, et inimesest on siin maakeral rohkem kahju kui kasu. Mis saaks olla maakerale veel parem kasutegur, kui ennast süstemaatiliselt surnuks joov inimloom? Puhas võit! Säärase trendi jätkumine annaks võimaluse, ja ka põhjuse, kõigile noortele Greta Thundberg’idele ja Kertu Birgit Anton’itele kooli tagasi minna ning mitte raisata oma aega võitluses tegevusega, mis juhanraudilikult väljendudes viib meid olukorrani, kus oleme sunnitud tulevikus elama “leegitseval sitakeral”.
Maakera on niigi ülerahvastatud. Seega, mida kiiremini ta koormast vabaneb, seda parem maakerale. Ja kärakalembuse puhul on tegu inimlooma grupisisese puhastumudeli rakendamisega, mida ei ole vaja jõumeetoditega peale suruda. Kedagi ei sunnita väevõimuga “joomalaagritesse” – me kutsume neid modernselt “rämmaripaikadeks” (nt. Võsu) – ega seota baaripuki külge lehter kurgus. Igaüks saab ise valida, kas juua või mitte juua. Mis saaks olla üllamat, kui inimese vaba tahte sundimatu väljendus. Kalla kallis isakäsi! Neela nõtke nooruspõlv!
Ärge piirake me vabadust! Las rahvas joob, kui rahvas seda soovib. Kindlasti on ka neid, kes ei soovi. Ja just nemad saavad seda maad edasi arendada ja uue ning puhtama geenikoodiga soojätkumudeli tagada. Sest igas karskes tõutäkus on natuke johnterrylikku “kuni sina baaris istud panen mina sinu naist” ellujäämistaktikat. Las inimesed ise otsustavad kus, millal ja mis tingimustel kärsad likku panna. Olen kindel, et linnavalitsuses, ja laiemalt ka riiklikul tasandil, on pakilisemaid muresid, millega tegeleda. Pealegi – Läti oli, on ja jääb!
Viinasurma pole veel keegi surnd! Ei sure ka edaspidi. Seegam – jätkem rahule me vabadus ning laskem neelul olla. Kui on tõesti tugev kihk midagi reguleerida – keelake maitseviinad ära. Siis ei pea igasugu solgi vältimiseks liialt palju valima. Puhtas keres, puhas kraam – kodus ootamas meid nõtke kirsturaam! Seega edasi promillide poole ja ärgem keskendugem liialt kitsalt meie joomarluse ajaloole.