Töölepinguta lastest, haisvast kinnisvarast ja eriüksuslapsehoidjast

Kodumaa taevas on taas säramas päike! Mustad murepilved on laialiaetud, sest õiglus on pääsenud võidule! Kalli kodumaa parimad ametnikud on jõudnud peale pikka ja põhjalikku kaalutlemist otsusele, et pisike Oliver ei ole ohus. Teda ei kasutata kurjalt ära. Tema õigusi ei rikuta. Tema süütu lapsepõlv saab jätkuda. Vaatamata lastekaitsjate kahtlusele ei ole tegu lapse alatu orjastamisega sest ei ole sõlmitud töölepingut. Just nii daamid ja härrad – pole töölepingut pole probleemi.

Peale vastavate menetlustoimingute läbiviimist tuvastasid tööinspektorid, et väikese Oliveri emme on astunud üritusekorraldajatega käsunduslepingulisse liitu – seega on tegu mitte töö vaid käsuga, mis tuleb täita vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele.  (Ja teatavasti on käsk vanem kui meie!) Emaga vesteldes selgus ka tõsiasi, et tegu oli perekondliku otsusega. Täpselt nii armsad kaasmaalased! Toimus midagi ennekuulmatut – perekonnaliikmete omavahelise suhtlemise tulemusel jõuti kaalutletud otsuseni, et pispõnn saab, oskab ja tahab koduamaa avarusi väisata ja kaasmaalaste südametesse end sama sügavale sisse murda, kui murdvarga sõrgkang suvilakoperatiivi esimehe magamistoa aknaraami.

Meenutuseks neile, kes meie sodisegistiga alles liitunud – naiste lemmik ja meeste õuduskonkurent väike Oliver on valitud sel aastal ühe glamuurse suvetuuri õhtujuhiks. Hiljuti tekkis aga kodumaa vaprate lastekaitsjate hingeis ja mõtteis kuri kahtlus, et ehk on tegu alaealise poisi nurjatu ekspluateerimissooviga. Kuhu see siis kõlbab, et lapsevanemad oma võsukeste eest sääraseid otsuseid teevad, ilma et Suure Venna valvas silm korrapärast kontrollreidi ette ei võta. Nii laekuski Tööinspektsioonile “vihje,” milles sedastati, et peagi on aset leidmas riivatu tegu – ühiskondliku kõlblikuse alustalasid kõigutav ja sündsuse südikust testiv roim, mille ärahoidmise nimel tuleb kiiremas korras jõud ühendada ja ühisrindena väärituse vastu välja astuda. Nüüd aga on asi leidnud oma formaal-loogilise lahenduse – formaal-juriidiliselt on asi korras, seega saab pisipõnn õndsalt suvel mööda Eestit ringi tuuritada lootuses, et Erich Krieger võrksärgi koju jätab ja ennast esimesel võimalusel lädramällu ära ei tõmba. Loodame meiegi, et nii läheb, sest olgem ausad – võrksärgis keskealised mehed ei peaks olema väikeste laste läheduses, olgu nad staarid või mitte. Samas – standardid on loodud ületamiseks. Eilne madal on homne lagi. Tänane lagi on homne stardipauk.

Enda poolt sooviksin veel lisada, et enim rõõmustab mind menetluse läbiviimisel fakt, et ka tööinspektorid on veendunud selles, et esmajoones vastutavad laste käekäigu ja heaolu eest nende vanemad. See on helge ja tulevikkuvaatav perspektiiv. Sest mõlge ometi, kui oleks nii, et lapsevanem on vaid tootja? Kelle kaelas oleks siis garantiiremondi tagamine ja hooldustööde läbiviimine vastavalt normatiivselt ettenähtud alustele? Õige ta ju on, et kui juba kord valmis meisterdasid, siis anna aga hagu ja opereeri. Mõelge, kui papa Carlo oleks Pinocchio peale valmistreimist ukse taha aipäkapikkude vahele seisma jätnud ja öelnud: “don’t põe, kohe trein sulle õe!” Itaalia saabas oleks tänaseks päevaks märga puitu nii täis, et Rooma suurimaks probleemiks oleks kuivatuspuhurite elektriarvete maksmine.

Siinkohal aga pikemalt puidust. Eriti sellest va tselluloositehase puidust of course. Teate küll seda tehast – see sama mille vastu protesteerimise aktsioonile mingid londod pool tundi varem kohale tulid ja kogu asja glamuurselt švaansu keerasid (või noh peaaegu keerasid.) Tänaseks päevaks on selgunud uusi ja huvitavaid asjaolusid, mis panevad nii mõnegi kogenud protesteerija kukalt kratsima ja riigiametniku erasektori kibeda leiva peale mõtlema. Minu isiklikuks lemmikheeliksiks on järgnev kalambuur: kes küll võttis vastu otsuse ja mis saab siis, kui Ansipi lapselapse sünnipäev on tehase “haisupäeval”?

Esimese osa heeliksist moodustab hiljuti selgunud kurb tõsiasi, et siiani pole päris selge, milline poliitiline jõud riigipoolse detailplaneeringu algatas ja miks seda üldse vaja oli. Elik otsus on tehtud. Sinna on allkirjad antud. See on pädevatest organitest läbi käinud … ja siis tuleb välja, et sama eduga oleks võinud onu Heino mingi suvalise paberi Stenbocki maja postkasti panna ja see oleks läinud Riigikogu illuminaatide hääletusele. Aga nii nalajaks, kui see kõik ka ei oleks, ei näe ma antud juhul mitte ühtegi ametkonda kisamas, et “kuidas nii küll saab!” Pisipõnni vanemate otsuse menetlemiseks on meil ressurssi rohkem, kui ratsahobusel sitta. Aga riigijuhtide sõna otseses mõttes “paugupõrkest” sündinud otsuse reeglite rikkumise läbi vastuvõtmise menetlemiseks ei ole keegi viitsinud isegi valjemat, kui külasandi peer, häälitsust teha. Mind ajavad Maalehe müügiosakonna pihvid ka aktiivsemalt taga. (Loodan, et mitte Igor Mangi mahitusel.) Ja mina olen oma elus Maalehte ainult ühe korra soetanud – seda ka Tabasalu kalapoe ees olevast pseudolehemüügiputkast. (Minu vabandused sellele tabasalukale, kelle postkastist see leht tuuri lasti.) Ma ei tea kuidas teiega on, aga minusse sisendab selline “glanduaarne” olukord küll usku, et meie riigis on läbipaistvuse ja analüütilise otsustusvõimega kõik vägagi korras. Läbipaistvalt on ette näidatud, et sisuliselt on nendel, kes peaksid selliseid asju ennetama sügavalt pojebat, senikaua kuni ei hakata mingeid eriuurimiskomisjone üles seadma. Ja kui hakataksegi, siis saab alati kogu selle pajebenni venelaste, muulaste ja aafrikamandri välistudengite kaela ajada. See vähemalt annab omajagu tegevust uurivatele organitele, mis omakorda tagab vajaliku ajaakna sitast sepiku vorpimiseks (sest saia teatavasti ei saa.) Analüüsiga on samuti kõik halal nagu Koržetsi kalal. See, et pööbel ja lumpen analüülsist aru ei saa on nende probleem. Ärgu hüpaku siis oma varjust kõrgemale. Ei meeldi tehas – koli mujale. Ei taha mujale kolida – zahlopni hlebala ja püüa Emajõest kala kuni seda seal veel on. Kes ütles, et ei sa reostusega elada. Mine vaata Tšernoboli, kiika Hiroshimasse, nipsuta näppe Nagasakis. Kõik elab ja õitseb! Mis siis Emajõe Ateenal viga peaks olema. Kui muu ei aita, siis leiab leevendust odavast Läti kärakast, mile järgi käimine ei ole õnneks kuigi tülikas protseduur – piirid on ju valla! Mine, osta ja kurku kalla!

Seoses selle va keskkonnasõbralikkusega võttis sõna ka meie endine peaMinister – üks ja ainus antidigidraakoni alistaja ja kõigi itimeeste kaitsejumal Andrus Ansip. (Tuntud ka kui “чмо” – selle “погонялово” omistasid talle lauluviiside saatel aprillirahutuste ajal pealinna tänavatel möllavad demokraatiaentusiastid kirjeldamaks tema selgelt nendevastast meelestatust.) Andrus “Unzip” Ansip leidis Tallinnas ajakirjanikega vesteldes, et tema valitsemisajal vastuvõetud seadusemuudatus mille abil hetkel rahvast nii möödaminnes buldoozeriga üle sõidetakse oli mõeldud teistsugusteks olukordadeks – siis, kui strateegiliselt olulise ehitise rajamist takistab tilluke klikk pahalasi. Kunagi ei olnud plaanis rahva tahtest toorelt üle sõita. See ei ole teps mitte demokraatlik. Lisaks avaldas unzip ka isiklikku pahameelt valitsuse plaani suhtes, kuna tema Taaralinna kinnisvara väärtus on ohus – mis siis, et võibolla haiseb ainult kaks päeva aastas, aga kui ühel neist päevadest on tema lapselapse süntaripäiva siis on kogu üritus omadega sõnaotseses mõttes fekaliseerunud. Nonii lastekaitsjad – kui te veel mõtlete, keda järgnevatel kampaaniatel plakatile panna, siis ärge oma peakesi enam vaevake. Andruspoiss on oma jope – vanaisa, kes on valmis võitlema tselluloosi vastu viimse hingetõmbeni. Ja seda kõike oma lapselapse õnne nimel. Vot see on mees! Ma näen tema tulevikus palju helgeid saavutusi – mitte ainult tselluloosi vaid kindlasti ka tselluliidi ja tselluloidi maastikutel.

Äge on muidugi kogu selle komejandi puhul see, et selgesõnalist otsust asjades selgusele jõuda ei paista kuskilt. Ja samas, miks peakski. Valimised on tulekul. Püssirohuvaramule on tuli alla pandud. Tuleb taguda rauda, kuniks kuuma on. Küll siis uue koosseisuga saab uued mänguplaanid ja -reeglid kokku leppida. Pealegi. oleme nüüd lõpuni ausad – keda see demokraatia ikka kotib. Vaadates viimase kümnendi jooksul toimunud valimistel osalenud valimisõiguslike isendite osalusprotsente on minul vähemalt tekkinud arusaam, et peale Keskerakonna toetajate, poliitikute ja segaduses olevate “valimisneitsite” (äsja valimisõiguslikuks muutunud isikud) käivad valimas ainult need totud, kes arvavad, et ilma selleta oleks pehmelt öeldes “näotu” tagantjärele möliseda, kui sitad valikud jälle tehtud said. Samas mölisejaid jagub. Ja miks ei peakski neid jaguma – asotsiaalmeedia lubab minusugusel täiesti süüdimatult igasugust sodi klaviatuurivahendusel eetrisse paisata, miks siis ei võiks igaüks, kelle keel kipitab või hing ihaldab oma arvamust valjult ja selgelt teatavaks teha …

Lõpetuseks tahaks aga välja tuua meediast silma jäänud seiga, mis minu arvates väärib mõningast järelemõtlemist. Lombitaga ühendkuningriigis (just seal samas, kus hiljuti peeti multikultuurseid pulmi, mis olid sama sünged kui kodumaa talveöö) peeti kohut mehe üle, kes soovitas oma islamistlikel velidel rünnata tillukese nelja-aastase kroonprintsi kooli. (Tra ma ei või! Kui macho peab olema, et oma võim ja vägi lapse vastu suunata! Tahad kakelda, lenda laivi. Mina olen alati valmis. Nagu juba kustumatud luuleread teavad öelda “BMW ja NBA, meile meeldib kakelda!”) Igatahes saadi “kuri keenjus” kätte ja pandi rootsi kaardinate taha uduse albioni helendavat taevast vahtima. Kõrvalnähuna tuli aga avalikuks, et plaan oli juba algusest peale urruaugu kaudu sündinud kuna võrrandi lahenduskäigus oli üks teadmata muutuja. Selleks “tundmatuks” osutus noore kroonprintsi lapsehoidja! Ja jah – lugesite õigesti. Tuleb välja, et nelja-aastase pisipõnni ning tema õe ja venna eest hoolitsev preili on mitte mingi tavaline Merry Poppins vaid hardcore SNF(Special Nanny Forces) operaator. Uskuge mind, pidin isegi peaaegu toolilt maha prantsatama. Vähe sellest, et kuningriigil on olemas oma eriline õppeasutus, mis spetsialiseerub aadlikute ja kuningapere tarbeks lapsehoidjate väljaõppele (how about that! Meil kõik uluvad, et miks ma mataeksamit pean tegema – ühendkuningriigis peab lapsehoidja mothafucking eriakadeemia lõpetama!) Konkreetne tädi on saanud eriüksuslase koolituse! Ja järgib ränka režiimi igapäevaselt. Kui Merry Poppins lendas vihmavarjuga minema, siis see tädi teeb su selle vihmavarjuga oma prison bitchiks sama kiirelt, kui nõid Nastja jõuab lasanjeretsepti esimese lause oma kokaraamatust välja võluda! Vin Diesel ja Arnold Zchwarzenegger võivad julgelt jalga puhata (esimene mängis eriüksuslasest lapsehoidjat ja teine mendist lasteaiakasvatajat). See preilna ei mängi – ta on real deal! Ütleme nii, et tänu sellele uudisele on minu igikestev nannyfantasy saanud uued varjundid – ja oi oi oi kui kirevad need on!

Seega rõõmustagem koos ja lõbust laulgem! Ei heiduta meid tselluloos, ei alkomaksud kanged! Me sõbralikult tuuritame, nii noored kui ka vanad! Ei takista meid võrksärk, ametnikud ega tarad!