Kuidas Kert eneselegi teadmata oma tööd tegi
Meie vapper välismajanduse- ja IT minister sai hiljuti hakkama võimsa töövõiduga. Kohe nii võimsaga, et ta on arvatavasti ka ise enda peale püha viha täis, et see tal äkitselt nii hästi välja kukkus. Sest olgem ausad – ajab ikka kopsu üle maksa küll, kui paned kaardid lauale ja ütled, et “her s nei s zagranitsej!” ja siis avastad, et mingi labane telovahetus on sinust välismeedias teinud suurema staari, kui kliimaGretha ja kiimaHarvey kokku.
Eriti naljakaks teeb meie “introvertsuseguru” töövõidu veel see seik, et ta suutis välismajanduses ärevust tekitada kodumaa piiridest väljumata ning ühtegi võõrkeelset sõna kasutamata vist … (Selle viimase koha pealt ei ole ma 100% kindel, sest mul puudub ligipääs Kert Kingo mõttemaailmale ja seepärast ei saa ma faktidele põhinevalt väita, et tehes otsust “hiinatelo” glanduaarselt “õunatelo” vastu vahetada, ei mõelnud Kert kordagi, et “fuck yeah! Straight outta ENSV!“).
Ja kui jutt juba hiinlastele läks, siis meil on viimasel ajal olnud erilist annet neid megapöördesse ajada. Eestlaste hiinakäsitlus on omadega kaasa toonud suurema “rämmari”, kui Väikese PD “e” tähe kaotus ja Elina Borni “aluspüksteta” paadilt välja jätmine kokku. Alguses olid artikklid, mis kajastasid Hiina majandust ning viisid lakke Hiina suursadiku vererõhu ja pööbel-provintsi talumatuse. Siis tuleb aga ühtäkki proua minister ja teatab, et Hiina telefonitööstuse lipulaev toodab “ebaturvalist saasta” ja tema ekstselents sellist “käkerdist” oma töös küll kasutama ei hakka. Rõõm näha, et vähemalt mingis valdkonnas on proual standardid ikka olemas. Apple a day keeps China away!
Järgmiseks võiks Kert nüüd hiinlastele kirjutada ja öelda, et nendepoolne süüdistus, et tema väited esitavad vääraid seisukohti nende toote turvalisuse kohta ei lähe talle korda enne, kui Huawei neid talle grammatiliselt perfektses eesti keeles ei edasta. Ise ta ju kirjutab omapoolsed nõudmised mõistagi eesti keeles (ma siiralt loodan, et tema grammatika ja kirjakeel on kordades paremad, kui tema parteid toetavatel “eluülikooli” emeriitštudentidel asotsiaalmeedias). Ja kui siis hiinlased vastavad inglise (või minu poolest kasvõi hiina) keeles, siis võiks Kert kuulutada “püha keelesõja” kõigile välismaistele ettevõtetele, kes kunagi on oma jala Maarjamaa verest läbi imbunud pinnale tõstnud või plaanivad seda lähiajal teha ja nõuda “vaba maa” austamist sama aktiivselt kui kodumaa väliskaubanduse staarmärter “Kukeseenemüüja” Helsingi sadamaturul käe- ja jalaraudades gaasipritsmeid silmist välja nuttes nin “EU law’d” taga nõudes. Siin tuleks talle appi meie oma “superkangelane” Lõimumisenägija Tõnis, kes “Õigekeelsussõnaraamat” ühes- ja “Kalevipoeg” teises käes vapralt lahingusse sööstaks, ning kopsude põhjast röökides “Lõimu või kärva sa väljamaa tont!” kõigile ettejuthuvatele wolti-bolti kulleritele kirjateostega pähe taoks. (Loodame, et tervisekahjustused ei tule nii dramaatilised, et väetitel põrutatutel igasugune keele õppimise võime ära kaob). Kus Kert ei hüüa, seal Tõnis ei põruta!
Sest riiki ja keelt tuleb ju vaieldamatult kaitsta. Iseasi on see, kas seda peab tegema arhailiste ja brutaalsusest nõretavate meetodite või aegade hämarusest välja kujunenud diplomaatia reeglistiku alusel. Õnneks on Kert valinud enesel ohutu “passi kodus ja võõrkeeles vaiki” meetodi, mis peaks kaasa tooma häid tulemusi “Umbkeelsuse Aastamängudel” aga ei aita meid paraku karvavõrdki rahvusvahelise majanduse areenil, IT sektorist rääkimata. Kuigi, kui me “Wikipeedias” miljon eestikeelset sissekannet kokku kogume võime me kogu selle võõrkeelse “interneeduse” “na jejobiku” saata ja kahe suupoolega kama matsutades ning verivorsti, mulgiputru ja musta leiba peale haugates rõõmsalt üksteisele deklameerida, et “meie miisul kirjud silmad; meie Kertil Hiina hirmud!”