Autod ja ülekaalulisus

Sattusin täna üle pika aja nägema uudiseid. Või noh, mis nägema – pigem ikka “säutsusilmama”, sest uudisnupukese oli enda “säutsu” juurde lisanud keegi üllas hing twitteraama avarustest. Ja korraks olin ma nagu see väike laama, kes ei tahtnud draamat, aga siis põrkusid minu ajusoppides adekvaatsus ja halbumioloogia ning pauhti, ühtäkki olin ma rohkem ülesköetud, kui Ru Paul pärast ebaõnnestunud telesalvestust.

Nimelt jäi mulle silma mõttesähvatus, milles autor jõudis “põhjapanevale” ja “teadusmurrangulisele” järeldusele, et kui Tallinna peatänava projekt peaks läbi kukkuma, siis tänu autostumisele saab pealinnast nõuakaaega meenutav ülekaaluliste automobilisted meka. “Vot see on nauka!”, mõtlesin mina ja ühtäki läksid mu mõtted teaduse rahastamisele. Ja seda mitte seepärast, et tegu oleks olnud teadusartikkliga (kuigi tänapäeval ei ole harvad olukorrad, kus ka nn “teadustekstidest” leiab sarnaseid “analüüse” kamaluga). Ei, ei – tegu oli argižurnalistika appikarjega, mis suunatud poliitstruktuurides mõistmise ja mõistvuse taastamisele. Kuid paraku peab kurbusega tõdema, et sellises vormis kõnetab see tekst heal juhul liinnavalitsuse öövalvurit, kelle elu hommikused parkijad põrguks teevad.

Ma ei ole ei liiklusplaneeringute ega ka rasvumise aluspõhjuste asjatundja, aga tuju teeb tänasest alates heaks teadmine, et minu “vatsavarude” liigses väljapaistvuses on süüdi Tallinna linn! Fuck yeah baby! Enam ei pea ma taluma kriitilisi märkusi stiilis “sa võiksid end rohkem liigutada” või “sulle meeldivad burgerid vä?” Meeldivad küll jah, ja seda veel koos friikate ja BBQ kastmega! Ma tahaksin ennast rohkem liigutada, aga kuradi linnavalitsus raisk ei anna võimalusi selleks. Ja üldsegi – lugege meediat raisk! Burgerid, kiirtoit üldiselt, vähene aktiivsus, üldine vaimne loidus – need on kõigest ajast ja arust ussisõnad, mida meie orjarahvas on harjunud mineviku karmi koorma tõttu taluma. Juba näengi ma vaimusilmas järgmist laulu- ja tantsupeo korralduskoosolekut, kus lisaks Mattiiseni loomingule jäetakse välja ka Koidula ja muu imal möga ning see kõik asendatakse poodiumil Edgar Savisaarega, kes oma jalga sõjakalt vibutades ning šamaanitrummi nahalt süütust välja pekstest juhib “eestlasi” ukumasinglikult mantramaailma avarustes, soigudes ikka ja jälle “linnavalitsus on süüdi!” (Rahvas saab aga samal ajal rahumeeli “Wolti” näppida ja meelepärast kehakosutust tellida, sest kuhu sa nii ägedalt simmanilt ikka jalutad.)

Samal ajal kui see futuristlik ökoenergiaorgia laulukaare alustalasid vappuma paneb, sööstavad lauluka mäest kurjakuulutavalt Lasnamäe poole tuhanded autod, kus rooli taga on juhid, kel sel seljas t-särk “luukas kto?” ning auto stereosüsteemist lõugamas “Kaunis maa” (DJ Kotik feat MC Paranoya & “Ühtne Venemaa” segakoor hard style remix). Sest kes siis ei tea, et narkotiki i hard bas, vstavljajet prosto klass!

Aga kui nüüd väheke tõssiem toon võtta, siis kui sa oled paks ning sul ei ole terviseriket, mis põhjustab ülekaalulisust, siis võib linnapea sulle sirge seljaga keskmist sõrme näidata ning informeerida, et “her vam a ne otvetstvennost!” Mina olen ülekaalus sest ma olen laisk – ma võin ju trampida iga päev jala bussipeatusesse, siis sealt tööle, siis töölt järgmisele tööle ja siis sealt veel ühele tööle, peale mida äkki saab koju ka. Aga kui ma otsustan sisustada oma vabad hetked trennis käimise asemel pivasiku, pitsa ja raamatuga, siis ei ole mul väga põhjust Mišanja sixpacki peale kuri olla. Kui ma oleksin sama aktiivne kui tema, siis oleks mu mure keskkoha laiusega murtud.

Samuti ei ole põhjust süüdistada autosid, nende juhte või reisijaid. Tanel Padar sõidab autoga – aga keha on tal nii kompvek kui ainult annab olla. Ja ma pole veel kordagi kuulnud, et keegi autojuht oleks kuskil telesaates või asotsiaalmeedias kurtnud, et küll tal oleks alles keha, kui mitte ainult see kuradi autoga sõitmine. Ülekaalulisus, või sellest vabanemine, on inimeste endi kätes.

Mina hakkasin uuesti näiteks trennis käima. Oi blin, kui halb see on – aga vähemalt tagantjärgi on hea tunne, et mingigi eneseületus sai tehtud. Ja ärge nüüd muretsege. Ma ei kavatse seksikate mehekehade maale pürgida – seal ei ole minusugustel ahvilaadsetel olevustel mingit asja. Aga nõka väiksemaks võiks saada küll, sest et mul on juba enesetapumõtted sellest, et iga kord, kui mul uusi riideid vaja on, kuulen ma hala ja ängi, et nahh sa nii suur mees oled. Naljakas on see, et pahatihti aetakse kogu see “suureks olemine” trennis liigkäimise kaela 😀

Ja lõpetuseks – kui keegi teist kallites halbumitajatest plaanib kunagigi rääkida õiguste rikkumisest – olgu need põhi- või inimõigused – siis palun pidage meeles, et õigusi saab rikkuda “jämedalt”, mitte “rämedalt”. Räme ratturite ja jalakäijate õiguste rikkumine oleks olnud see, kui linnapea või keegi teine linnaametnik, oleks hommikuse tipptunni ajal sundinud jalakäijat ja ratturit vastu nende enda tahtmist liiklusvoo taustal kolmekat tegema. Jäme õiguste rikkumine on see, kui õigused on küll olemas, aga kõigil on neist pohh!