“Elavatest surnutest”, käperdavatest naistest ja tulevikus terendavast “äratagumisest”

Veetsin selle aasta augustikuu esimese nädalavahetuse nö värskes õhus. (Kohati tundsin end kui Christohper Robin Saja Aakri Metsas). Täpsemini öeldes käisin ma alternatiivkultuuri üritusel, mis tuntud teatud rahvakihtides ka festivali nime all. (Käisin on muidugi pisut palju öeldud – olin festaril tööl seega oli minu käimine limiteeritud tööülesannete täitmise ja neile eelnevate ning järgnevate hügieeniprotseduuride läbiviimisega. Aga postiiivne on vähemalt see, et selllel festivalil olid esindatud mulle südamelähedase muusikastiili viljelejad, mis tegi tööpäeva meeldivamaks, kui ta muidu oleks olnud). Sedakorda oli see minu viies etteaste antud ürituse meeskonna ridades ja taskord ei pidanud ma pettuma – esindatud olid kõik kolm minu lemmik festivalikülastaja gruppi. Ja esidnatud olid nad tugevalt. Rõõm näha, et asi edeneb ja veri hõreneb.

Esimeste vapratena jäävad igal festivalil silma “elavad surnud”. Need on need homo sapiensid, kes saaksid ilma suurema vaevata rolli igas low budget slasher filmis ja pisku pingutuse juures ka tõusu karjääriredelil, mis tooks kaasa võimaluse liikuda ka kangema kraami juurde – nagu näiteks massistseenid Resident Evil filmisaaga tulevastes osades või külalisetteasted saadetes “Who’s acid is it anyway?” või “Eesti otsib igiliikurit”. “Elavad surnud” on omalaadne inimkonna arenguredeli vaheetapp, mis on tingitud inimlooma poolsest enda organismi ja närvisüsteemi teadlikust väärkohtlemisest. Nad ei sünni sellistena. Samuti ei ole mängus palja ülakehaga libahundipoisse ja seksikaid naisvampiire, kes ühe “maasikaga” mehe elu pöördeliselt muudaksid. (Samas, isiklikust kogemusest võin öelda, et maasikas vales kohas võib muuta elu pöördeliselt halvemuse kui mitte totaalse elimineerimise suunas). Tegu on selle festivali külastajaga, kes langeb spektrile “magamine on nõrkadele, pidu on tugevatele!” “Elavaid surnuid” on enamasti kahte tüüpi – need, kes on füüsilisest kurnatusest sisselülitunud autopiloodi najal triivimas endalegi teadmata suunas lootuses lõppkokkuvõttes jõuda õigesse kohta (mõni ütleks nende kohta tüüpiline filosoofiatudeng, aga see ei ole väga praktiline võrdlus, kuna filosoofiatudengitel on suured probleemid selle “ühe ja õige” lõppsihtpunkti määratlemisega) ja need, kes on alkohoolsete jookide ja/või mõnuainete abiga suutnud magamist ebaadekvaatselt kaua vältida (siia hulka ei kuulu seltsimehed unetud ja festari töötajad, kes püsivad vana hea kofeiini, õhu ja armastuse peal. Seda viimast aga paraku on vähe, kui mitte öelda, et väga vähe). “Elavad surnud” on üldiselt äge punt. Nad on kogu aeg otsingutel. Alati küll ei pruugi aru saaada, et mida või keda nad otsivad, aga nende vibe on üldjuhul sama kirgas kui Igor Mangil pärast puuõõnest välja ronimist. Samas aga leidub ka nö “tumeda poole” esindajaid, kes on jõudnud staadiumisse “maailm on kaos, mina ka!” (Seoses selle “mina ka!” värgiga ei saa mainimata jätta Nublu ja Reketi tugevat panust kodumaa nooruse kehakeelehuvide arengusse. #minaka) Need isendid kalduvad ettearvamatutesse vihahoogudesse, neid iseloomustab üleliigne žestikuleerimine ning kontrollimatud hääletämbrid. Nad on enamasti meessoost (sest naiste aju ja närvisüsteem on palju stabiilsem ja vastupidavam vist …) ja soovivad demonstreerida oma igat tahku ka siis, kui koheselt on näha, et tegu on maksimaalselt kolmnurga või ristküliku võimetega. “Elavad surnud” on festari kõrvalnähud. Nad ei ole otseselt festari tekitatud, kuid festivalile tulemine on üheks aluspõhjuseks nendepoolsele aktiivsele Hadese jõe ületamisele. Kui oleks võimalik iga festari tarbeks ellu kutsuda oma Charon (või mõni tema käsilane), siis oleks ehk lootust, et Surnute jõe ületamine oleks palju reguleeritum, kui ta seda hetkel on. “Elavad surnud” on eriti ägedad öösel, kui festivali sise- ja väliala pinnast katvatest põõsastest, metsatukkadest, kraavidest ja muudest varju pakkuvatest moodustistest hakkavad välja ronima ebaadekvaatsuse hordid. See vaatepilt on ühe top notch zombiefilmi või õuduka vääriline. Eriti, kui seda saab nautida Elva mühisevate metsade ja paukuvate lasketiirude vahel. Aura, mis kaasneb sellise ilminguga on sõnulkirjeldamatu. Parim, mis ma oskan öelda, on see, et “elavad surnud” on üks põhjus, miks ma festivale jumaldan. See on võimalus tunda ennast korraga nii sotsiaal-antropoloogilist uurimust läbi viiva teadlasena (kõigis meis on peidus väike uudishimulik lapsepõnn) kui ka apokalüpsise äärel oleva maailma heaolu eest võitleva vapra kangelasena. (Võite ise arvata, kui mitu ööd järjest ma Mila Jovovichi unes näinud olen :D) “Elavad surnud” on maa sool – nede isendite tulevikku arvestades ka selle sõnapaari kõige otsesemas mõttes.

Teine grupp on nüüdseks jõudnud festivalidest veelgi kaugemale ning üritab mitte koguda kuulsust Eesti Seksuaaltervise Liidu ja koolinoorte koostöös ellu kutsutud projekti #seksei raames. Tegu on minu arvamust järgi kõige nilbema külastajate kategooriaga – käperdajad. (Ja jaa ma tean ise ka, et minu välimuse, kehaehituse ja vaimse võimekuse juures peaksin olema tänulik, kui mitte tundma end “Paradiisi aeda” lubatuna, kui keegi suvatseb mind üldse puudutadagi, aga uskuge või mitte ka minul on standardid ja privaatsustaju). Käperdajad on oma olemuselt sooneutraalsed – nad käpivad nii mehi kui ka naisi (seda olenemata käperdaja enda soost). Postitasin siin hiljuti Twitteris kommentaari, et kui meessoost käperdaja kellegi huviorbiiti jääb, siis ei ole vaja kaua oodata, et asotsiaalmeedias tegutsevad märgatud kus iganes grupid on fotosid ja arutelusid täis kui rõve, vastik ja surma vääriv pervo üks või teine meesisik on. Küll aga, kui satutakse pealt nägema naisterahva poolset käperdaja instinktide väljaelamist, siis enamasti naerdakse ja pühitakse asi vaiba alla kommentaaridega stiilis “ah ta ju kõigest tegi nalja” või “ole nüüd mees ja kannata ära!” Aga miks ma peaks? Järjekordselt on mulle lõugade vahele kinni jäänud üks topeltstandard ja ma kavatsen sellest senikaua kinni hoida, kuni seda kas avalikult tunnustatakse või ma ta alla neelan koos keha ja karvadega. (Arvestades neid naiskasid, kellele käperdada meeldib nii et oi oi oi, siis seda keha ja karvu on seal ikka wookie jagu). Miks on nii, et mehed, kes ühistranspordis/avalikus ruumis oma kätele voli annavad on erilise põlguse ära teeninud ilma, et peaks üldse analüüsima, mis siis tegelikult juhtus (ja ei Taavi Rõivas ega Igor Mang ei ole käitunud adekvaatselt ja on oma süüdistuse ära teeninud) aga naised, kes lubavad endale sarnast käitumist on kuidagi vähem süüdi, kuna nad on emotsionaalselt arenenumad? Fuck that bollocks! Minu jaoks ei ole absoluutselt mingit vahet, kas festivali väravas üritab mu mune rabada mees või naine. Ma üldse ei soovi, et mind ilma minupoolse heakskiiduta katsutakse. See käib kõigi nende londode kohta, kes minu habet käppima tulevad ja siis, kui nede käsi valuvõttes on uluvad, et miks sa nii vägivaldne oled! Kui lapsepõlves emme poolt õpetatud “vaadatakse silmadega” idee ei ole ikka veel kohale jõudnud, siis minu habeme käppimise tulemusel on see sul kiirelt selge. Ebameeldivad on ka igasugused patsutused, silitused, embamised ja hõõrumised, mis ei ole tingitud minupoolsest soovist eelpool mainitud tegevuste osaliseks saada. (Ilmselgelt oleks vale, kui mitte öelda et outright moronic, stripiklubis sületantsu tellides röökima pista, kui neiu sulle liiga lähedale tuleb. Aga festivalil tööd tehes on see võrdlusmoment olematu). Selgituseks sooviksin lisada, et minupoolne käperduste vastane iha ei ole tingitud inimestest, kes sinuga suhtlemise lõpus sulle toetavalt õlale patsutavad või nendest inimestes, kes enne küsivad ja alles siis habet silitama hakkavad. Ja ma saan aru, et “käperdus” ja “puudutus” on kaks erinevat asja, kuid viimasel ajal on kuidagi tahaplaanile jäänud rõhuasetus, mis tooks esile olulisima vahe kahe tegevuse vahel – puudutusele (kui see ei ole just soovimatu) ei järgne füüsilist või mis veel hullem emotsionaalset tülgastust; käperdamisele aga järgnevad mõlemad ja võivad jääda püsima päris pikaks ajaks. Ajal, mil #metoo kampaania veel täies purjeis elumeredele triivis, oli üheks sõnavõtjaks USA filminäitleja Terry Crews, kes kirjeldas oma kogemusi käperdamisega. Enamus kommentaare tema väljaütlemiste kohta viitasid selgelt trendile, et meestel on väga harva, kui üldse, põhjust tunda ebamugavust olukordades, kus naisterahvas oleks kui mitte šokis siis vähemasti väga endast väljas. Sama loogika, mis “mehed ei nuta” suhtumisega. Seda on naljakas ja tagurlik kuulda. Ajal, mil me võitleme igasuguste -ismide vastu ja sooliste ning muude võrdsuste poolt on ikkagi veel alles topeltstandard – naised on emotsionaalsed ja haprad olevused, keda peab kandma vatitupsu sees; mehed on brutaalsed karnivoorid, kes näevad unes tapatalgusid, massivägistamisi ja kullakirste. Naistel on emotsioonid, meestel on brutaalne jõud ja mõttetoorus. Eks inimesed ole erinevad, aga lõppkokkuvõttes on oluline ikkagi arvestada sellega, et kui esitada väiteid nagu “minu keha on tempel”, siis arvestage, et igal templil on ka templivahtkond, kes oma templi rüvetamise peale väga kurjaks saab. (Üks selline mees on näiteks Iron Fist).

Kolmas kategooria – kes mõnele lugejale tunduks olevat hullem, kui käperdaja, aga arvamuste erinevus on ööelu alus – on “äratagujad”. (Käisin just Rotermanni Kvartalis ja nägin seal silti “Tao keskus”. Ei tea, kas seal käivad koos need, kes ära tagumise kui elustiili eest hea tahavad seista …) “Ärataguja” näol on tegu noore “alfaisasega”, kes on otsustanud kas siseneda festivali alale ilma läbipääsu lubavat piletit soetamata või leiab, et tema kohta reeglid ei kehti ja need, kes talle nendest reeglitest teadvustama tulevad võivad vagiinasse käija ja oleks olnud imearmas, kui teadvustaja ennast enne sündimist lootenööriga üles oleks poonud. (Minu kogemustesahvtlis on kõik “äratagujad” mehed. Need vähesed naiseterahvad, kes vägivaldseks lähevad, lendavad sulle kohe kallale. Ei mingit pausile panekut ja hilisemat klaarimist. Küüned näkku ja kontsad makku nah!) Lisavarustusena kaasneb iga endast lugupidava “äratagujaga” vähemalt kuu aja pikkune MMA või Tai poksi treeningu kogemus, tutvused allilmas ja tugev tõmme küünarnukkide suhtes. (Iga kord, kui selliste “sangaritega” kohtun mõtlen ma mingil põhjusel esimeste seas Mirkko Moisar’i ja Rain Kärkinen’i peale. Mehed rügavad looma moodi tööd teha, et treeningud toetaksid füüsist ja vastupidi. On aastaid vaeva näinud nii ringis kui ka väljaspool seda. Ja siis on mingid “batjad” kes suudavad kuu ajaga Remy “The Gentleman” Bonjasky ära taguda ilma, et nad isegi higistama hakkaksid). Minule meeldivad “äratagujad” kahel põhjusel. Esiteks on neil kogu aeg jube kiire tõestada kui gängsterid nad on. Sa ei jõua isegi oma lauset lõpetada kui juba lendab sulle näkku nende röökimisega lendu läinud sülg ja kõrvu kostub “tra sa tahad probleeme või!” (Mis mul neid enam tahta. Sa nupsik oled ju juba siin!) Teiseks on neil tõsised probleemid aeg-ruumi adumisega. Iga kord lõppeb kogu see ähvarduste, võitlusoskuste curriculum vitae esitamise ja närvilise tõmblemise triangel ühte moodi. “Ärataguja” poolse lubadusega mind koos oma sõpradega üles leida ja ära taguda. (Ahh?!) Ja samal ajal, kui mehepoeg ähvardab mind üles leida seisan mina sirgelt tema ees (ja üritan aru saada, et nah mind kuskilt otsida vaja on?) Ärge mõistke mind valesti. Mulle meeldib hea ja aus madin sama palju kui igale teisele mehemürakale. Aga mis teema see nende sõprade otsimisega on? Kuidagi armetu, kui mitte öelda et halenaljakas, on kuulda sixpack’iga mehepojalt, kes oma sõnade järgi on legendaarse “Musta Printsi” (Tai poksi harrastajad teavad ehk legendi kuulsast Siiami väejuhist, kes ühel päeval alistas järjest 10 väidetavalt võitmatut vastase võitlejat ilma puhkepausideta) reinkarnatsioon, et tal on vaja sõpru selleks, et minusugune mõmmik Felix’i konserviks teha. Olid need kurjad ja tumedad üheksakümnendad, mis nad olid … aga üks kuldne reegel püsis meeste vahel alati – kui probleemi lahenduseks on võitlus, siis seda peetakse üks ühele. Junnid, kes sellest reeglist kinni ei pidanud, said peksa puhtalt selle eest, et ei omanud austust ei enda ega vastase vastu. Meheau rüvetamine oli tohlakat väärt rikkumine. Ja see oli ilus aeg.

Igatahes! Ärge te nüüd mõelge, et ma käin festivalidel selleks, et negatiivseid elamusi koguda. Vastupidi! Seal on hästi palju väga väga toredaid inimesi. Näiteks kohtusin sel aastal neiuga, kes oskab habemesse patse teha. (Paraku ei olnud töö kõrvalt aega järgi proovida, kui oskuslikult need käed siis ka punuvad). Enamus festivali külastajaid tulevad sinna ikkagi positiivseid emotsioone saama. Osadel läheb vast veits nihu ka aga üldiselt on ikkagi aus hinnang see, et minu poolt eelenevalt välja toodud “festivali pühaduserüvetuse kolmainsus” on pigem erand, kui reegel. Seega kutsun teid kõikki üles allesjäänud suvest viimast võtma ja püsima Sodi FM lainel!