Habe ja üksindus

Habe ei olnud kunagi olnud väga edukas saavutamaks tasakaalu sotsiaalse läbivuse ja sisemise üksildusetunde vahel. Aastatega oli tema sotsiaalne läbikäimine teiste inimsoo esindajatega muutunud palju aktiivsemaks – seda eeskätt tema töövalikute tõttu – aga see ei asendanud kuigi tihti tühimikku, mis tema sees juba varajases lapseeas tekkinud oli. Suhtlus oli osa tema tööst, aga see ei toonud alati kaasa järjepidevat lävimist suhtluse teiste osapooltega. Ja seega oli Habe rohkem kui teadlik, et palju suurem osa tema ajast möödub üksinduses, mis eelneb ja järgneb perioodilistele lävimiskatsetustestele.

Habe ei olnud kunagi väga osav sisulise suhtluse sooritustes. Ta suutis kriisiolukordades ennast küll mõistuse piires adekvaatselt väljendada ning vajadusel ka korraldusi kommunikeerida, aga see ei teinud temast veel suhtlejat. Aastate jooksul oli tema üheks meelisrelvaks muutunud “situatsioonikoomikale” rõhumine. Tulenevalt öötöös kogetust oli tal alati varrukast võtta mõni pentsik lugu, mis siis vajadusel kannatas kas vängemaks villimist või lahedat lahjendamist. Selliste palaganilike šaržide abiga suutis ta vajadusel mõnda aega tähelepanu hoida enne kui tekkis keegi osavam ja hurmavam jutuvestja ning siis oli aeg taaskord varjudemaailma taanduda.

Üksindusest oli Habeme jaoks välja kasvanud omalaadne paralleelmaailm milles ta end suhteliselt mugavalt ja turvaliselt tundis. Tõsi ta ju oli, et perioodiliselt esines võnkeid varjuvälja vibratsioonis ning Habe leidis ennast ikka ja jälle mõttelt, et mida aeg edasi, seda rohkem mõistis ta Frankenstein’i koletist, kes nagu iga teinegi olend siin maailmas igatses vaid üht – kaaslast. Habe oli alates ajast mil ta Mary Shelly teose “Frankenstein” läbi oli lugenud veendunud, et see lugu, mis oma olemuselt oli lugu traagilisest armastusest õudusjutu alatoonidega, oli ajaloo üks kurvemaid vääritimõistmisi. Samas ei saanud ka välistada, et Habeme sisemine samastumine antikangelasega varjutas ta objektiivsust ning ajaloo suurimaks vääritimõistmiseks tulnuks hoopistükis pidada pitsakattele ananassi lisamist.

Välimus oli teadliku elu algusaastail olnud Habeme jaoks väga tundlik teema. Seda mitte ainult sellepärast, et teda selle tõttu pidevalt narriti, vaid ka sellepärast, et ta oli sisemas väga hämmingus, et kuidas küll temaga nii läks. Aastate jooksul oli ta suutnud selle teatavates olustikkes küll korduvalt enese kasuks pöörata – tuleb välja, et kui sa oled kehaehituselt nagu untsu läinud raamaturiiul ja välimuselt nagu “Ahvide planeedi” saadik, siis on mingil seltskonnal arvamus, et kui sind uksele seisma panna, siis on suur tõenäosus kas “friigimuuseum” või öölokaal avada – aga see ei leevendanud neid arme, mis mõranenud hingepeeglisse eelnevalt juba löödud olid.

Ajapikku oli Habe ära harjunud pea et kõigi solvangute ja mõnitamistega. Kohati tundus ebaoriginaalsus mitte lihtsalt kurva vaid suisa naerule ajavana. Enamus tema pihta suunatud kommentaaridest olid end juba nii ära leierdanud, et tema aju suutis nad väga edukalt lägafiltrisse saata ilma, et oleks nende sisu sagaraanaalidesse kirja pannud. Samas, ikka ja jälle õnnestus kellelgi ta niigi kõrge vererõhk stratosfäärist kõrgemale viia ning siis tuli aastatepikkuse pilkamisparaadi tulemina välja kujunenud enesevalitsemisevõimekus tihti kasuks. See aga ei tähendanud, et see sada protsenti lollikindel oli – vahel tuli ka ette tõrkeid süsteemis ja siis oli tagajärgede hulgas ka seletuste andmine ja hädakisa kuulamine.

Sellepärast oli Habe alati õnnelik, kui tekkis võimalus üksildusse pageda. See oli tema jaoks turvaline koht. Üksi – seda küll – aga turvaline ja kindel sellegipoolest. Üksindus oli midagi, millega harjumine oli üllatavalt lihtne. See ei nõudnud ülemäära suuri pingutusi. Samas, oma osa mängis ka see, et Habemel ei olnud just väga palju segavaid faktoreid, mis sellega “harjumist” raskendanud oleks. “Näojoonte võlud …” tavatses ta alati mõmiseda kui keegi päris, et kas üksindus on raske tulema.

Samas ei olnud Habemel kombeks endale valetada. Ta teadis väga hästi, et ühel päeval ajab üksindus ta kas hulluks või manalasse. Sellest teadmisest kantuna üritas Habe leida tegevusi, mis seda üksildust vähegi segaks. Vahelduva eduga olid nendeks raamatute lugemine, ristsõnade lahendamine ja audiovisuaalmeedia tarbimine. Viimasega oli kohati nii, et ta pidi end korrale kutsuma, et multimeediamaastiku auviste rägastikku mitte ära uppuda. Ristsõnu meeldis talle lahendada olukordades, kus ajusoppides valitses loidus. See sundis aju ärkvele ning sagarad sahisema. Kuigi peab tõdema, et ajapikku oli tal teatud osa informatsioonist, mis kunagi nooremas eas end iseenesest esile manas kaduma läinud, aga Habe lootis, et kunagi tuleb see päev, kus ajusopid end talle taas avavad ning siis on lõbu laialt. Kirjandus oli midagi sellist, mis oli tema elus omamoodi taustsüsteem. Kooliajal oli ta kohusetundlikult läbi lugenud kõik ramatud, mis kohustusliku kirjanduse nimistusse seatud olid. Osadega neist oli tal tõsiseid raskusi – “Kuritöö ja Karistus” tekitas tas tänaseni judinaid (ja seda mitte oma süžee vaid adumisraskuste tõttu) ning “Faust” oli siiani üks kahest raamatust, mida ta oma elus kaks korda lugenud oli (enne seda said selle au endale “101 dalmaatsia koera”) sest ta ei olnud nõus kirjanduse tunnis saadud kolmega ning parema hinde nimel rassis ta ööläbi unevaeguse kiuste lehekülgi lapata, et järgmisel päeval oma ihaldatud “5” kätte saada ja pea ees koolipinki kukkuda.

Aastatega oli selline “üksilduse pseudopeletamine” kaasa toonud omamoodi rutiini, mis asendas – väärakalt kuid siiski – sotsiaalse läbimise ajal, mil seda polnud kuskilt võtta. Habeme jaoks oli seda aega piisavalt seega leidis ta end seisukohalt, et parem “väärikas väärakus” üksilduses kui antiklimaatilised katsed seltskonnas. Oma “asotsiaalse eksperimendi” jooksul oli ta avastanud endas ühe konstandi – tema üksilduse vaikiv äng näitas ennast palju vähem siis, kui ta selle peale kogu aeg ei mõelnud. Sestap otsustaski ta oma neljanda kümnendi algusaastail, et püüab nüüd mõnda aega sellele mitte väga palju mõelda, aga eks ole näha, kas see tal ka õnnestuma peaks …