Dialoog või kurblik itkumine ehk akadeemilisest atraktiivsusest

Kui oma eelmises postituses mõtisklesin ma selle üle, kuidas mõjutab hapniku tarbimine õppeprotsessi, mis oma olemuselt on umbes sama “algeline” teema kui “muistsuse mõiste” muistses vabadusvõitluses, siis sedakorda otsustasin ma oma “pähklikese” sagaraid külgetõmbeteemadel sahistada. Olgu kohe alguses ära öeldud, et sihikule saab võetud “vaimne” mitte ropp ja roojane “füüsiline” külgetõmme. Ega ma siin mingit fleksibiilsusmanuaali kirjuta, ebatõsiseltvõetav sodiinfokanal ikkagi ju!

Nimelt sattusin ma peale Müürilehe õppejõudude välimääraja tudeerimist olukorda, kus tabasin ennast patuselt mõtelt – kellele seda õpetamist tegelikult vaja on? No mõelge nüüd ise – meie suurepärases digitiigikeses on ju olemas kõik vajalik selleks, et iganenud haridusmudel kukele saata. Progressiivne diginomaad on ikkagi infotehnoloogia usku pioneer ja rajaleidja. Audiovisuaalkanaleid mille kaudu informatsiooni ammutada on rohkem, kui ükskõik millises kodumaa kaubandusmekas samaaegselt teenindavaid kassiire. Miks peaks oma keha ja vaimu varakult tuhmistama hakkama ja pealesurutud aegadel mingisse umbsesse ruumi kohale ilmuma, kui on olemas videoloenguid täis maailmavõrk, asotsiaalmeedia kommentaariumid ja “elumehed” kes teavad kõigest kõike ja veel kõige paremini ka. Istu ja vaata/kuula palju süda lustib. Kusjuures auviseid (modernses õigusslängis tähistab eelmainitud termin “audiovisuaalsalvestisi” – emakeele areng on kiirem kui sandisti paigaldatud kunstripsmete ärakukkumine) saab kuulata muude tegevuste taustaks. Multifunktsionaalsus on elu alus nagu Lätis öeldakse (väljendades seeläbi kustumatut tänu Eesti valitsusele uue aktsiisipoliitika kasutuselevõtmise eest).

Ja tõesti on naljakas mõelda, et haridusmaastiku sund on enamjaolt ühepoolne. Need, kes oma leiba pedagoogikasektoris teenivad (või noh, üritavad teenida, sest ega õpetamine pole töö vaid kutsumus) on kohustatud iga ilmaga ja igas asendis kohale ilmuma (sest haigeks jäämiseks pole raha ja töölepinguline kohustus vajab täitmist). Aga need kelle suhtes nad oma tööülesandeid täitma peaksid on kohustatud kohale ilmuma vaid juhtudel, kus kohalolekunõue on otseselt sätestatud. Põhikooli- ja gümnaasiuminoortel on selles suhtes muidugi hambad (kui just vanematelt mingit tõendit välja ei luni või arstilt vabastust ei saa). Kõrghariduse maastikul on asi aga suhteliselt lebo. Loengutes käimine ei ole kohustuslik, sest inimesed õpivad erinevalt ja kõik ei ole ühe puuga löödud. Seminarid ja praktikumid on natuke keerulisem pähkel – siis tuleb leida õppekorralduseeskirjadest vajalikud punktid, mis võimaldavad kohustusest ühel või teisel alusel kõrvale hoida ja leida nende materialiseerumise viis. Ja kõige idekam on see, et pärast saab ikkagi tagasisidet anda ja kritiseerida nii, et maa must. Sest siin on olukord sama, mis valimistega – kohal käima ei pea aga tagantjärgi möliseda, et kõik on mongolid ei ole mingit probleemi, kuna sõnavabaduse lipp lehvib kõrgel ja arvamusfestival kestab aastaringselt.

Iseenesest on see ju tore, et arvamust avaldatakse. Kuulsin hiljuti ühelt kamraadilt sellist toredat võrdlust, et arvamus on nagu urruauk, igaühel on ta olemas aga see, mis sealt enamuse ajast välja tuleb ei ole just kuigi meeldiv produkt. Eks kipub eluski nii minema, et pahatihti tekib vägisi tunne, et tahaks mõnele juurde astuda ning õlale patsutades soojalt soovitada enne augu avamist seedeprotsess läbi mõelda, et ei peaks pärast avaliku ruumi reostamise eest trahvi maksma.

Aga mida ma siis mõtlen “vaimse” külgetõmbe all? Ise olen selle üle pikalt mõelnud uudse mõtlemismaneeri presenteerimise näol. Tänapäevases inforuumis on jube keeruline eristada uut (ja vahel ka vajalikku) informatsiooni “eetrimürast”. Eks osaliselt ole tõepõhi all ka väitel, et kõik uus on hästi unustatud vana (eriti siis, kui sa Patuse Poole kontserdil üritad aru saada, miks see purjus kõõm, kes sind juba korduvalt käperdanud on, järjepidevalt aru ei taha saada, et teie vahel on umbes sama palju tõmmet, kui Katrin Pautsi ja ILandSound’i vahel) aga eks ole alati koht ka vanal heal “diferentseerimisel”. (See sõna jäi mind omaaegse konstitutsiooniõiguse õppejõu Madis Ernitsa pingutuste läbi elu lõpuni kummitama). Ja ka hästi unustatud asju saab jõudu mööda pingutades presenteerida uues võtmes või erinevast perspektiivist vaadelduna. Küll aga on seda jube raske teha, kui sul puudb absoluutselt igasugune motivatsioon seda teha, kuna need isikud, kellele sa seda perspektiivi presenteerima peaksid on kas näiliselt ükskõiksed kõige suhtes peale nende pihusilitites või rüperaalides toimuva või ei viitsi nad oma kohalolu isegi mitte füüsiliselt demonstreerida. Olen varasemates postitustes juba pritsinud sappi ja röökinud röga nendel teemadel, seega ei hakka ma väärtusliku sodieetrit risustama hästi unustatud vana ülekordamisega.

Hiljuti säutsusin ma oma ängi ja enesetapumõtete peletamiseks, et plaanin kasutusele võtta drastilisi meetmeid (olles ise samal ajal teadlik, et ainus meede, mida ma reaalselt kasutada saaksin, oleks töölt ära tulemine, aga see oleks minu hetkelist fiskaalkliimat arvestades umbes sama tark tegu kui endale Võru linna Tamula järve vaatega katusekorteri soetamine pangalaenuga mida ma nii ehk naa tagasi ei suuda maksta ilma, et ma oma organid Tai mustal turul rahaks teen). Vastuseks oma säutsule sain kommentaare, mis olid enamjaolt suunatud tarbijate vastu, aga üks oli suunatud minu pihta – ja asja eest ka. Nimelt leidis auväärt kommentaator, et peaksin tõstma oma “väärtuspakkumist”, kuna niisama ei viitsi keegi aega raisata. Olen auväärt kommentaatoriga täiesti nõus – aega raisata on täiesti totter tegevus. (Kuigi vanal heal “prokrastineerimisel” on ka oma võlud!) Aga antud juhul pean ma siiski täpsustama, et “väärtuspakkumus” on teatud olukordades piiritletud ette antud tööandjapoolsete parameetritega. Maakeeli öeldes oleksin ma väga õnnelik, kui saaksin ise valida kõige “seksikamad” ja “kuumemad” teemad, mida käsitleda, aga paraku on olemas sellised “idiootsed” asjad nagu õppekavad, mis määravad ära mida, kui palju ja kuidas peaks ideaalis tarbijale pakkuma.

Elu ei tee kergemaks ka fakt, et pahatihti on ruumis lisaks hapnikupuudusele ka surnukuurile omane haudvaikus, kus ruumi ees võimlev õppenarr peab suutma näojoontest, haigutustest ja/või võbisevatest silmalaugudest välja lugeda, mida ja kui palju keegi hoomanud on. (Kohati tekib mul tunne, et olen sündinud nõks liiga hilja. Minust oleks saanud üks väärt “mees, kes jõllitas kitse” ja mine tea, ehk oleks George Clooney mu endaga koos filmi mängima kutsunud ja koos oma kodupõssaga autoga sõitma viinud!) Kui katsed saavutada interaktsiooni luhtuvad, muutuvad etleja tekstid pahatihti monotoonseks itkumiseks, millega üritatakse edasi anda nii sisemine äng kontakti puudumise üle kui ka indikeerida välismaailmale, et tagumine aeg on kutsuda dr. Ai valus on! (Sest kaua sa kannatad juppe ja viina! Koduma maaelu vaja edasi viia!) Küll aga on kogu selle aja, mis väeti tola ruumi ees komejanti arendab, tema ajusagarates tuksumas vaid üks mõte – oo kõikvõimsam, saada mulle palun piisav tagasiside keskmine, et ei peaks terve suve täiendkoolitustel istuma. (Sest kes see ikka suvetööle jääda tahab).

Tõsiasi on ka see, et keegi ei ole perfektne. Eripalgelises auditooriumis on keeruline, kui vaat et mitte võimatu, saavutada mitmekülgset dialoogi. Aga pahatihti on igasuguse dialoogi saavutamine väljakutse omaette, kuna tarbija seisukohalt ei ole tema asi rääkijat aidata. Tema on oma ülesande täitnud kehtestatud eelduste täitmisega. Edasine on juba õppenarri teha. Viska aga nalja ja edasta inffi. Kui muu ei aita, siis tee enda pihta käivaid lolle ja sarkastilisi kommentaare, et oleks selge, et sa oled tegelikult sama adekvaatne uluk nagu totu, kes kuu peal käis ja ootused ei peaks olema küllalt kõrged, sest alati on paremaid ja nende info on interneeduses tasuta kättesaadav.

Lõppkokkuvõttes on aga tulemuse hindamine ikkagi lähtuv subjektiivsest arvamusest, mis toote tarbijal tekib kas otsese või kaudse tarbimise tagajärjel. Arvamuse avaldamist keelata ei saa. Küll aga saab loota, et vähemalt osaliselt avaldatakse seda lähtuvalt isiklikult kogetust mitte küla peal kuuldud ja foorumitest loetud infokildude põhjal. Aga teatavasti on lootus lollide lohutus ja loll saab kirikuski peksa. Kui miski tundub ebaatraktiivne, siis võiks esmalt proovida dialoogi kaudu asja parendada (ja vajadusel ka parandada). Ja kui see ei aita, siis on tagumine aeg eelarvamusfestar käima tõmmata ja loota, et tulemuseks on vägev rämmar mitte ängine mämmar.

Omalt poolt sooviksin ma veel lõpetuseks sõnada, et ühepoolselt on atraktiivsuse saavutamine pikajalises perspektiivis võimatu. See on nagu suhtes olemisegagi – peale seda kui vasikavaimustus atraktiivse väliskesta üle möödub, hakkab ilmsiks tulema enne varju jäänud sisemus. Kui ka see on meeldiv, on lootus suhte jätkumiseks suur. Kui aga selgub, et pärli taga oli peidus põrsas, siis on asjalood sandid. Enne kui teha otsuseid, tulistades puusalt nagu kikimiki oksapüssimees, võiks vaadata iseendasse ja küsida – miks ma üldse algse valiku tegin, mis mind ühe või teise elusituatsioonini viis? Mõistlik oleks avastada ebaatraktiivsus ja seksikuse puudumine enne, kui oled ennast millegagi sidunud. Siis ei pea tagantjärele ulguma ja nurisema, et kuradi maailm on ikka jobusid nii tihkelt täis, et hakka või alkohoolimatuks autokraadiks.