#minaannetan

Sattusin asotsiaalmeedia vahendusel nägema siin seal profiilipilte ümbritsevate raamide lisana välja toodud üleskutset “#minaannetan”. Alguses mõtlesin, et tegu on miski uue jõuluträni müügile orienteeritud üleskutsega stiilis “osta advendikalender, päästa päkapikk enesetapust”. Aga siis hakkasin mõtlema, et jõulud on küll andmise, aga kas ka annetamise aeg? Sest kes sul ikka kiirel jõuluajal annetamiseks aega leiab. Vaja ju poodlemised üle elada, vanemate juurde jõuda ja mõnel suisa ämmad äiad ära kannatada. Tegemist on jõulude aegu rohkem, kui suvevaheajal suguhaiguste kliinikus ja spermapangas kokku.

Ja ühtäkki tabasin ma end mõttelt – see üleskutse on mõeldud segadusse ajama. Sest mis on esimene asi, mida segadusse sattunud inimene teeb – kui ta just valitsusse ei kuulu – annetab oma aega ja ajurakke, et segadust tekitavast asjast aru saada! See on ju geniaalne lüke – provotseeritud mõtlemasundimine. Igati äge algatus igatahes! Vaevalt see meie olmemured lahendab või riigiladviku ajureservipuudust leevendab, aga üks mis on kindel – vähemalt keegi proovib kasvõi korra elus kasutada oma pead millekski muuks, kui peakatte kandmiseks.

Minul näiteks tekkis esimese kokkupuute peale hoobilt kaks mõtet. Kohe näha, et kakskeelsest perest eks? Kõik on ülesehitatud dualismil – nagu usk jumalasse ja tõmme laste poole. (Selle viimase lahendasid Vene õigeusu papid enda jaoks suisa filigraanselt – hakkasid jooma ja naisi panema). Nüüd veel need PISA testi tulemused ka – lapsed on tublid ja arukad aga suure tõenäosusega teeb päris suur protsent poisslapsi enne eneka, kui see “geniaalsus” täies mahus realiseeruda jõuab. Aga no mis sa ära teed – ega kõik ei saagi Lust ja Kuuuurimine olla.

Aga naastes siis minu mõttedualismi juurde, võib julgelt öelda, et midagi keerulist siin ei ole. Minule jääb sellest üleskutsest mulje, et tegu on kas rõõmsate organidoonorite või meeleheitel lastevanematega. Ja kui selle peale, veidi süvenedes, rohkem mõelda, siis selgub see seebivesi veel enne, kui noore helmenoidi “mustalt makstud palgaraha” saaga. (Väikestviisi orjapidamine on igal eestlasel veres – sajandite jooksul välja kujunenud “tung” nagu pappa Freud ütleks, kui normaalse annuse drooge sisse imeks).

Organidoonorlus on jõulueelsel ajal kergesti seletatav – niigi on liiklus kaos mis kaos, aga nüüd lisandub liiklejate alateadvusse veel paaniline hirm olla “jõulukingiluuser”. Kui muidu on eestlaslik liikluskultuur pigem “sita ja sulajuustu” segu, siis jõuluajal muutub ta suisa “fekaaltrassiks”. Kõik kimavad ringi nagu oleks maailmalõpp lähemal, kui “Must Reede” sekspoe libestisektsioonis ja mõtlevad vaid sellest, kuidas need va kõige “paremad” kingid kätte saada. Sest milline lapsevanem tahab endale tunnistada, et kõige parem kink lapsele on temaga veedetud aeg – kes see jõuab neid väikeseid saastarattaid niipalju taluda. Kogu selle rignikimamisega kaasneb aga paraku paras ports õnnetusi, seega on igati paslik avalikult kuulutada, et sa annetad oma kehaosi, kui oled kas kellegile ette sõitnud või kingijahieufoorias liiklusesse jooksnud. Kui asi oleks minu teha, siis sunniks ma kõik autojuhilubade taotlejad kohustuslikus korras ennast organidoonoriks registreerima. Kui sul ennast vaja ei ole, siis ära jäta teisi ilma võimalusest oma elu täiel rinnal elada.

Meeleheitel olemine on lapsevanemate puhul samuti tavaline teema. Kogu aeg on mingi jama. Kord on häda selles, et laste käitumine on viinud nad Tourette’i sündroomi äärealadele ja kaootiline sõnade röökimine tiheneb tasemeni, kus ainsaks lahenduseks paistab olevat korralik koonutäis kärakat ja antidepressandid. Siis jällegi on häda selles, et kogu sõimerühm sai kingiks iluopi kinkekaardid aga sina oled ainus retakas, kes arvab, et tegelikult tuli su laps suhteliselt okei väljanägemisega. Ja oh sa halastaja hoia, kui peaks ilmnema, et Cristall-Fellatioona-Nobenäpp ja Kastraatsia-Eesnäärmeliina-Huuleohatis saavad jõuludeks uued legginsid, mis on Justin Bieberi kulmude kujuga – siis on aeg relv oimukohta asetada ja halastuslask sooritada, sest sellest vanemliku läbikukkumise kompostihunnikust ei roogi ükski lapsevanem ennast välja. Olgu ta nii suure fekaalineelamise võimega kui tahes. Sellest hullem oleks vast ainult mitmelapselise üksikema tiitel ehitusplatsi kõrval ridaelamus Helsingi kesklinnas. Peaaegu nagu Skandinaavia, aga sama valgumaitseline kui elu kodumaa perifeerias.

Ja nii ei olegi väetitel lastevanematel muud valikut, kui postitada asotsiaalmeedia avarustesse abi saamisele ergutav üleskutse – mina annetan oma lapsed neile, kes soovivad end proovile panna. Raske südamega, nagu lehm “Tõe ja Õiguse” soos, on nad sunnitud maailmaga jagama kurba tõde – noorus on hukas, aga nemad soovivad veel elada. Jah, lihtsalt elada. Ilma kohustuste ja intriigide, valude ja vaevata. Näha veel vähemalt ühte “Meie Mehe” comeback turneed, libistada mõnikümmend liitrit laudurit pooleks apelsinimahlaga ja rautada vastassugupoolt kuni viimsete ajuraasmete kadumiseni unustades seejures kontratseptiivid ja muud rasestumisvastased metoodikad. Miks võis ainult Faust soovida, et ilus hetk viibks ja nemad ei – saatanale hinge müümine tundub niipalju ahvatlevam, kui lastevanematekoosolekul seletuste andmine, miks laps joonistab aiateivaste asemel falloseid ja naerab, et need on emme riideriiulist.

Seega lõpetuseks kutsun ka mina teid üles märkama ja annetusi vastu võtma. Ulatage abikäsi seal, kus häda kõige lähem. Või kui ise ei taha, siis andke nõu kuhu üks või teine kaasmaalane oma organid või lapsed saata võiks. Sest lõppeks on ju igaüks meist oma saatuse sepp ja “Õnne 13” beetoni valaja!