Klahvide sahisedes kiirelt möödub (töö)päev ehk küberruumi avarusse paisatud sõnadest

Möödunud on pelgalt nädal sellest, kui meediaavarustesse paiskus uudis, mis kuulutas kohtukulli poolt tehtud otsuse refereerimisega näitlejanna võitu “internetikommarite” verbaaldüsenteeria üle. Ei läinud päevagi, kui juba oli sama võiduga seotud järgmine uudis, mis kurvalt kuulutas võidu lühiajalisust ja indikeeris selgelt ja otseselt, et sõnapasanteeria on tagasi! Seega võitlus on jätkumas. Lahingutandrile on lisandumas uusi üksuseid ja mängu lähevad uued strateegilised lahendused.

Koos tehnoloogia arenguga on arenenud ka inimkonna väljendumisviiside ampluaa. Paraku on aga kohati liialt ilmne mõningane “taandareng” (aga üldises plaanis areng sellegipoolest, kui olla optimist antud olustiku kurva tonaalsuse kontekstis) isikute arusaamises sellest, mida üks “eneseväljenduse akt” väljendajalt eeldab ja endaga kaasa toob. Omaaegse ajastukohase aforismi “paber kannatab kõike” valguses on tehnoloogiline areng kaasa toonud ajastukohase nihke – kui paber kannatas vaikides (ja pahatihti uhkes üksilduses), siis asotsiaalmeedia kannatab kuulsat lembelaulikut parafraseerides “like’de sajus”. Paberile kantud read aitasid autorit omalaadse “mõtete reservuaarina”. Sa said oma mõtted väljutada ilma, et oleks pidanud pelgama negatiivset reaktsiooni võimalikult publikumilt või taluma negatiivse reaktsiooni esilekutsumise häbi vältimise nimel süngeid mõtteid, mis sind seestpoolt, justkui kasvaja või mürkaine, söövitasid. Sa said ennast “tühjaks kirjutada” ilma, et oleksid pidanud kartma laialdast vastukaja (kui sa just ise oma märkmeid nimme selleks ei levitanud) või et oleks pidanud pelgama soovimatut tsensuuri – päevikud on oma olemuselt intiimse eneseväljenduse vorm, mitte jagamiseks vaid talletamiseks on need read paberile kantud. Omast kogemusest mäletan, et ajateenistuse ajal pidasin päevikut just nimelt selleks, et endas peituv äng ja frustratsioon mingiski “meediumis” välja elada, sest rivimäärustik piiras oma arvamuse avaldamise võimalusi ja kriitika tegemise viise drastiliselt. (Militaarstruktuuri seisukohast on see muidugi arusaadav. Kaitsevägi ei ole “vaba aja sisustamise” või “energiringide” jaoks. Kaitseväelise väljaõppe alustalaks on isiksuse pea totaalne “lõhkumine” ning hävingu pinnalt uue võitlusühiku välja kujundamine). Olen ennast korduvalt tabanud mõttelt, et huvitav millise pilguga ma ennast kõrvalt vaataks, kui nüüd aastaid hiljem neid kritseldusi uuesti lugema satuksin? Kindlasti tunneksin end kohati naerualusena, kuna sinna sai ikka igasugust sodi ritta kribatud. Aga samuti leiaks sealt ka mälestusi, mis täna pigem naerma kui nutma ajaksid. Eks ole näha. Millalgi peaks selle sotsiaalse eksperimendi ette võtma. Aga esmalt oleks vaja tiba julgust koguda.

Tänaseks päevaks olen ma sarnaselt Sir Arthur Conan Doyle’i poolt kuulsaks kirjutatud dr. Watson’i modernsele tõlgendusele Martin Freeman’i esituses “trükimusta” välja vahetanud “ajaveebi” vastu, mida siinkohal ka oma olematu eneseväärikuse viimaste jäätmete põrmustamise eesmärgil ka laia maailmaga jagan. (Tõele au andes ei ole see “maailm” niivõrd lai kui “imeline”, sest eesti keelse blog‘i pidamine on lokaalses kontekstis ehk “krutski” aga globaalses kindlasti mitte midagi rohkemat kui “tolm tuules”). Iga postituse kirjutamisel on mul valida, kas olla igati viks ja viisakas ning treida enda seisukohast emotsioonitut tekstuaalset väljendusjada või lisada sõnumile “vurtsu ja vürtsi” ning valikuliselt laskuda ka madalkeelendite, žargooni ja argoo radadele. Kõige olulisem on aga minu jaoks aduda, et kõik, mis siia meediumisse jõuab on vabalt ja väheste piirangutega taasesitataval kujul. Elik kui ma siin ikka korraliku ja raevuka “verbaalfekalismiga” tegelema hakkan, siis ei ole nendel isikutel või gruppidel, kelle pihta ventikasse lennanud kaka pruuni vihma pilduma hakkab teab mis keeruline mind mu sõnalaviini eest vastutama panna. Olgu see siis otseselt või kaudselt. Materiaalselt või mittemateriaalselt. Range sõnaga või tutske tohlakaga.

Ma olen oma väljendusviisi puhul “akuutselt” teadlik sellest, et minu sõnastusel on tägajärjed. Nii formaal-loogilised, kui ka materiaalselt realiseeruvad. Ma olen valmis selleks, et mult nõutakse “oma sõnade taga seismist”. Kui leian, et olen mees ütlema, siis ei oleks minust kuigi arukas antud formaadis “segast peksta” (“rehepeksu” saab muudest meediakanalitest jälgida nõrkemiseni) ilma, et oleksin valmis oma sõnade eest vastutama ja vastuseid andma. Ma olen leppinud “küberprivaatuse näilise palgega”. Enne veel, kui Euroopa Inimõiguste Kohus oma “Delfi” kaasuse otsuses anonüümsele “kommarlusele” lõpu tegi, eksisteeris küberruumis väljenduskanaleid, mis ei talunud “näilise privaatsuse” abiga pseudonüümide ja valenimede taha peitumist. Kui tahtsid öelda, siis eeldati, et sa teed seda oma nime alt. Sest kõigil, kelle kohta su sõnad käisid, pidi olema võimalus sinult vajadusel ka füüsilises kehastuses küsima tulla, miks sa nii või naa arvad.

“Küberprivaatsuse näilisus” peitub asjaolus, et vaatmata sellele, kas sõnumit edastakse enda nime või temaatikast lähtuvalt valitud nom de plum‘i abil, on “füüsiliselt aeg-ruumi” jagamise tunnetuse puudmisel kordades lihtsam oma “kommunikatiivne julgus” rüperaali või pihulugeri abil kas klahvide sahisedes või pöidlaliigeste ragisedes valla päästa. Virtuaalruumis puudub füüsilise kontakti kartus. Mõtteid väljutades ei karda sa tutakat või valju häälitsust, kui su sõnadejada kellegile ebameeldiv, solvav või isegi vaimselt valus võib näida. Vastupidiselt “füüsilise” kommunikeerimisega kaasnevale alalhoiuinstinkti (juhul kui isikul see olemas on muidugi) ilmingule – “filtrina” töötavale hirmutundele – ei tunneta su keha “virtuaalses” suhtlemises ohu piire nii teravalt kui ta seda mateeriaga väljenduvas olustikus teeb. Küberruum võimaldab meil end vabalt ja “piirideta” väljendada. Me ootame tagasisidet palju aplamalt, kui me seda füüsilise kommunikeerimise puhul teeme. Ka negatiivne tagasiside on meile “meeldiv”. See innustab meid veelgi “vaimukamat” vastulauset koostama lootuses, et uus vastureaktsioon on veelgi jõulisem kui eelmine.

Oma nime alt väljendumine nõuab kordades suuremat julgust, kui pseudonüümi varjus sõnumite sedastamine. Oma nime alt kirjutamine tähendab füüsilises lõppväljenduses seda, et kui keegi sinu väljaütlemiste peale solvub, on tal võimalik sind üles otsida ja oma pahameel sinu suunas kas verbaalselt või füüsiliselt valla päästa. “Virtuaalses” ruumis ja pseudonüümi varjus arvamusvälgatuste üllitamine on seetõttu ka paljudele atraktiivsem. Halbumit pidava Sassi aeg-ruumis tuvastamine (eriti tulenevalt gabariitidest ja ahvinimese välimusest) pole pooltki nii keeruline (ja seda just nimme asotsiaalmeedia kaasabile tuginedes) kui südikaid tiraade ja räpaseid riime pilduvate “sexyboy69”, “seksikiisu” ja “sugumürsk2000” pateetiliste pseudonüümide omanike välja peilimine. (Naljakas on muidugi ka see fakt, et enamasti jääb nom de plum‘i valikul tehtava alter ego väljendumise “kosmiline” tonaalsus paljudele tajumatuks).

Kohati tundub mulle, et China Miéville’i poolt oma raamatus “Linn ja Linn” esile manatud “mittenägemise” kui sanktsioneeritud normatiivse ühiskonnamudeli “reaalsuses” asetleidev rakendus on küberruumi kommentaariumi poolt osaliselt edasiantav. Miéville’i “mittenägemise” kontseptsiooni idee peitub sama füüsilist aeg-ruumi jagava metroopolise dihhotoomilises vastandumises. Kõrvaltvaatajale ühe tervikliku linnana tunduv rajatis on selle elanike jaoks ei rohkem ega vähem kui kaks “suveräänset” riiki – Besžel ja Ul Qoma. Mõlemas riigis on üksteise suhtes kehtestatud range “mittenägemise” kohustus – ühe riigi kodanikud ei tohi “näha” teise riigi kodanikke (mis siis, et nad eksisteerivad koos ühes aeg-ruumis, jagades samu maju, tänavaid ja linnaruumi). Sarnaselt orwellikule “Suurele Vennale”, tagab kahe “suverääni” kokkuleppel tekkinud “mittenägemise” korra kehtivuse üle järelevalvet eraldi ametiasutus – “Läbitung” – mille esindajateks on salapärased “avatarid”, kelle ainsaks ülesandeks on “mittenägemise” reegli vastu eksijate sanktsioneerimine eesmärgiga tagada “Läbitungi” autoriteet ning kahe “linna” vaheline rahu ja koostöö.

Eelmises lõigus välja toodud “eklektiline” selgitus peaks minu vaimus sobima võrdlusmomendiks “netikommarite” ja nende pahameeletulva alla sattunud kangelase (kelleks raamatu kontekstis oleks minu arvamist mööda “tütarlapse surnukeha”) õiguste eest seisva advokaadi (kelleks raamatu kontekstis oleks minu arvamist mööda peategelenae politseiinspektor Tyador Borlu) ning kohtuniku (kelleks raamatu kontekstis oleks minu arvamist mööda “Läbitung”) vahelisest suhtlemisest ja selle lõpptulemist. Advokaat, võideldes oma “kliendi” õiguste tagamise eest, üritab järjekindlalt õõnestada “mittenägemise” reeglistikku ja veenda kohtunikku, et konkreetses olukorras peaks kaalutluste primaarseks kontekstiks olema “õiguste ja kohustuste” tasakaal, mitte tehnoloogilisest arengust tingitud “virtuaalruumi” poolt tagatud füüsilise “mittenägemise” status quo säilimine. Kohtunik, sarnaselt romaani epitsentriks oleva “mittenägemise” tagajale “Läbitungile”, on oma otsuse kaalumisel sunnitud arvestama ka kujunenud status quo poolt loodud “alternatiivse privaatsuse” mõjuga selle varju hoidvate isikute hoiakutele, mis on seotud “küberprivaatsuse näilisuse” ebaadekvaatsest tajumisest tuleneva “õiguspärase ootusega”, et privaatsus saab kaitse ka menetluslikul tasandil kuna puudub otsene “füüsiline” kahju sõnadetulva sihtmärgiks sattunud isiksuse kehalisele ja/või vaimsele heaolule. Omavahel põrkuvad mitte käsud ja keelud vaid “õiguse” kui normatiivse kontseptsiooni adumise mudelid. See, kes langeb sõnademere vahutavaisse lainetesse, soovib saada võimalust seada piire sellele, kui lähedale lained talle tulla saavad ja millal ta soovib pritsmeis hullata. Need, kes neid laineid aga tekitavad, sooviksid saada võimalust mitte olla rõhutud nende pritsmete poolt sihiks võetud objekti (sest “subjektist” oleks siin minu arvates kentsakas rääkida, kuna enamasti hakkavad inimesed oma õiguste eest võitlema siis, kui tunnevad enda suhtes rakenduvat tavaliselt “elutule asjale” omast käitumismalli, mis riivab või isiegi röövib nende individuaalsut ja “inimlikust”) soovist mitte “märjaks saada”. Lõpliku otsuse langetamisel saab kohtunikust “avatar” – “mittenägemise” alalhoidja – kes peab valima süsteemi üldise status quo säilimesele suunatud parima võimaliku viisi. Oma tegumoega indikeerib ta korraga nii status quo tunnustamist, kui ka selle alusprintsiipide tõlgendamise võimalikkust. Ta toob esile konkreetse rakendusmudeli “intiimse” olemuse viidates lõpplahenduse õõnestava mõju puudumisele süsteemi kui terviku status quo‘le. Ta rõhutab otsuse “”individuaalsust” ja seeläbi indikeerib ka süsteemi jätkuvat säilimist kuni järgmise vaidluse tekkimiseni.

Vähem utoopilisest vaatevinklist vaadatuna, saab “näilise privaatsuse” probleemi minu arvamist mööda kokku võtta viitega omalaadsele juriidilisele mantrale – õigus=kohustus. Õigusruumis on meile tagatud võimalus, valides meile sobivaim kommunikeerimisviis, edastada oma mõtteid, soove ja seisukohti. (Nii mõnigi tunneb kindlasti lohutust faktist, et puudub nõue loogilise ja ratsionaalse väljendusviisi kohta. Nii kui mõte pähe suskab, kohe mõte eetrisse viska!) Kommunikeerimise kui õiguse väljenduse tunnetuslikuks eelduseks peaks olema arusaam, et igasugune enseväljendamine toob paratamatult kaasa mingis vormis vastureaktsiooni. See vastureaktsioon võib olla kas positiivne või negatiivne (noh, vahel vast ka mittemidagiindikeeriv). Ideaalis võime saada kiituste ja aukõnede “adressaadiks”. Halvimal juhul ootab meid eest füüsilise ja/või vaimse “vastuse” ohvriks langemine. Olenemata lõppresultaadist peavad aga mõlemad kommunikatsiooni osapooled olema valmis oma tegumoodi selgelt ja adekvaatselt põhjendama ning põhjenduste valikul lähtuma neile normatiivselt lubatud tegumoe valiku aluseks olevast kehtestatud nimistust.

Seega olgem valvsad ja ärgem tehkem rutakaid valikuid. Suhtlemises on võlu. Sõnas on jõud. Küll aga võib see sõnas peituv jõud teha võrdselt nii head kui ka kurja. Olgem siis teadlikud, et nii hea kui ka kuri tuleb enne siiski ära teenida. Niisama eetri vahtu ajamine ei ole pikas perspektiivis eduline tegutsemine, kuna sunnib indiviide paratamatult enesekesksuse ja introvertsuse poole. Kirjanduse radadel lõpetades sooviksin ma siinkohal meelde tuletada ja ajusagaratesse idanema panna Austria filosoofi Ludwig Wittgenstein’i “Loogilis-filosoofilise traktaadi” lõpulause: “Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.”