Kui juhuslik on juhuslik?
Iga kord, kui mul tekib vajadus kuskile lennata, põrkun ma tahes tahtmata küsimusele: Kui juhuslik on juhuslik? Omateada pole ma üldse õnnesärgis sündinud. Sellele vaatamata õnnestub mul igas lennujaamas olla “juhusliku valimi” liige. See on seesama juhuslik valim, mis toob kaasa turvatöötajate ja julgeolekuasutuste erakordse huvi minu tagasihoidliku persooni suhtes.
Nagu ikka algab kõik pardakaardi vormistamisega. Hõre juuksekasv ja kohev alalõug panevad teenindava personali minust huvituma umbes sama kiiresti, kui suvise Tartu tänaval suviselt napis riietuses kekslev näitsik tõmbab endale iga geneetiliselt mehise olevuse pilgu. Aga erinevalt näitsikust tekitab minu nägemine õõvastavat erutust – kas tõesti tema võib olla see saatuslik tiksuja!
Ei, veel ei ole, aga mida aeg edasi, seda suurem kihk tekib olla. Eraldi kirsiks koogi peal on minu slaavipärane nimi. Sibulat peab ikka ettevaatlikult koorima. Parem on veidi nutta, kui hiljem verd köhida. Pealegi on teada tuntud fakt, et slaavlased ei oska aviatsioonidžunglis käituda – seda enam peaks proovima neid lendamisest eemale tõrjuda.
Kui pardakaart käes tuleb ette võtta Tolgata tee teine etapp – julgel meelel ja ennastsalgaval andumusel oma päevi õhtusse veeretav turvakontrolli meeskond. Isegi, kui oletada hetkeks, et nad on teadlikud sellest, kui väheefektiivne nende poolt tehtav töö ilma adekvaatse kommunikeerimiseta on, saab minu kogemuse kohaselt valdavas enamuses tõendamist fakt, et selle teadmise olemasolu ei mõjuta lõppresultaati mitte karvavõrdki.
Esmajärjekorras jälle valim – ära hakka mulle ajama mingist “juhuslikust” valimist”, kui ma olen ainus isik, kes osutus valituks. Ole aus – võtsime ette just sinu, kuna sa näed välja üks ühele nagu see trobikond pilte potentsiaalsetest “terroristidest”, mida meile koolitusel näidati. Tegelikult tahaks sind kohe filmida, et oleks värskemat kraami koolitajaga jagada, aga see vist on mingite privaatsusõiguste vastane, seega ei hakka praegu oma aega nendega raiskama.
Mis seal siis ikka. Olles juhuslikult valitud, tuleb nüüd mitte enam nii juhuslikult protseduuridega peale hakata. Ja siin saab alguse asotsiaalse mängu “Alias” uus versioon – arva ära, mida turvatöötaja sinust tahab. Seksapiilne lauseehitus, mis julgustab “kõik keelatu lindile laduma,” aitab ülima tülgastuse taset väljendava naeratusega ainult nii kaugele, kui kaugele ulatuvad juhuslikult valitud indiviidi teadmised sellest, mis ühes või teises olukorras keelatud ja lubatud on. Seega ei maksa imestada, kui mingi hetk saad vastuseks põhjapanevaid selgitusi stiilis “seda pole vaja ära anda”, “ärge seda siia pange” või “kuidas te ei tea, et ei tohi”. Kerge reaalsuskontroll – kõik ei ela oma elu lennuturvalisuse nimel. Kui tundub tülgastav ühte ja sama pidevalt korrutada, siis oleks ehk aeg töökoha vahetuse peale mõelda.
Ja kui kõik on lindil ja üritad teisele poole metallidetektorit liikuda, saad vastuseks meeldiva pakkumise läbida ka eriline lõhkeainete ja keelatud ainete kontroll, kus su käsi, vöökohta ja jalgu silitatakse paberitükiga, mis seejärel eraldi aparaati pannakse. Set just sellised need terroristid on – mäkerdavad kodus pommi kokku, pühivad käed kõhu vastu ära ja siis jalanõusid vahetamata tormavad lennujaama, et saaks ikka kiirelt asja kallale asuda.
Jättes kõrvale erinevad globaalsed ohud, on minu põhiliseks mureks iga kord see, et ma ei saa aru, miks ei võiks see protseduur toimuda konstruktiivse dialoogi vormis. Igal ühel meist on oma osa mängida. Teeks seda niimoodi, et ei peaks mitu duublit ühe lihtsa stseeni peale raiskama.