Noorsportlased ja pulbrid

Ma nüüd ei tea, kas see on hea asi või mitte, et Dopingu-Mati võib mingil ajahetkel silmitsi seista kolmeaastase “sundpuhkusega” riigi kulul, aga see, et tee “aineterohke” spordi juurde on sillutatud kaasaja trendidega, on kohati sama ilmne, kui vähihaige keemiaõpetaja tõmme “Heisenbergi” varjunime alla haagissuvilas metamfetamiini keeta.

Olen juba ammu teadlik, et minusugune vana ront kuulub ajaloo prügikasti põhja, Keith Richardsi ja Jimmy Hendrixi okseklompide vahele hulpima. Eriti veel siis, kui satun olukorda, kus saan ennast “reaalselt” vanana tunda – elik olen kõigist ca 15+ aastat vanem. Mina juba tean, et “reumatism” ei ole sama, mis “roimatism” – aga tunne on selline, et elu on minu suhtes ikka ühe võika ja matkimist mitte vääriva roima toime pannud küll.

Otsutasin ma siis “meediameedikute” tungivatest soovitustest kantuna taas trennis käima hakata ning mõtlesin, et lähen sikutan vähe rauda. Kui kehas on vähe, siis pihus kah hää. Ja ei saa kurta. Ära ei surnud ja raskuste tõstmisega sain täitsa viisakal kombel hakkama. Ei mina, ega õnneks ka keegi teine tõsiseid vigastusi või tüsisustusi minu ebakompetentse “tiri-aga-tõmba” rutiini vältel ei saanud. Kui siis oli neid, kelle õrn “moetunnetus” ja habras “stiilimaitse” riivatud said. Minul nimelt ei ole soolidsete summade eest “tarvilikku” treeningvarustust soetatud, seega olen mina nö “arhailise neo-retro-post-gopnik-funk” stiili auväärne esindaja. Trennipüksid on sama vanad, kui pooled saalisviibijad. T-särk on jõudsast lahingtegevusest pesumasinatrummlis viisakalt veninud ja päikesepaistelisest kuivamisest ka pleekinud. Ketsid on küll “Nike”, aga nii vana mudel, et kui ma nendega mõnda esinduspoodi kohale marsiksin, teeks kogu kollektiiv pilti, et jõuluürituse mälumängul saaks küsida küsimuse “nimetage tootemudel inimahvi jalgadel?” Aga ega ma ei kurda – raske on olla trendiseadja. Stiiliauhindu ei võida, aga see-eest ei pea muretsema, kui hõlm talgiseks või püksivärvel liighigiseks saab. “Jõmmilaul” mõtteis kerima ja läheb!

Kui saalist elusalt pääsenuna riietusruumi sisenesin, oli “ohujet i ne prosnutsa” tunne aga hoopiski minul. Nimelt oli minuga samasse kappidevahesse sattunud trio noori (ma arvan, et keskkooliealisi) mehi, kes end eesseisvaks enesega mõõduvõtmiseks valmis seadsid. Minu üllatuseks oli nende põhifookuses tol hetkel, kui kapi juurde üritasin pugeda, endaga kaasa võetud pulbrikottide ja -purkide sisude doseerimine ning vajalikes proportsioonides (ainiti selleks konkreetseks otstarbeks) soetatud joogianumatesse paigutamine. Bljät! Oleks meil koolis sellised keemiatunnid olnud, oleks ma ehk palju suurema tõsidusega mõelnud “orgaanilise- ja anorgaanilise” kooslusele tulevases akadeemilises elus.

Ärge saage valesti aru. Olen ka ise kunagi helgel noorusajal (see oli nii ammu, et lahterdub kategooriasse “kunagi kui maailm loodi!”) üht koma teist omavahel “šeikinud”, et oleks vitamiini ja proteiini rohkem, aga toona olid need “segud” muna, kohupiima ja kakao baasil. Omast arust tegime ikka selliseid “jõujooke”, et paha hakkab (osadel hakkas kah), aga tegelikult olime me nö “rohujuure-gurmeekokk-tänavatoitlustajad” mitte toitumisnõustajad.

Need kutid olid sama keskendunud, kui “Anthraxi” viiruse uurijad maa-aluses laboris. Pinget oli õhus rohkem, kui kolmapäevasel tudengipeol siis, kui soodushinnaga piletid läbi on müüdud ja tšikk keeldub ise piletit ostmast. Ükski tuli ei vilkunud. Kuttidel olid lihased sama pinges, kui Jüri Ratas “Vabariigi Valitsuse Pressikonverentsil”.

Positiivse näitajana leian, et vähemalt on noortel keemia ja füsioloogia vastu sügavam huvi. Enne trenniained, siis mõnuained. Vahele paar šotti ja laudurinotti. Ja no olgem ausad – arvestades kui palju nad pingutasid, et kogu see bazaar omavahel üheks tervikuks kokku viia – ma kahtlustan, et seal on “Aasta doseerija” tiitli kandidatuur soolas. Negatiivne tundus mulle aga see, et nii noores eas juba söömine kui regulaarne protseduur kõrvale jäetakse ja teadus appi võetakse. Selge on see, et patsaanid sihivad resultaati. Aga viimati kui mina poes käisin, siis oli seal küllaltki lai valik toiduaineid, mis omavahelises koosluses ka küllaltki hea tulemuse annavad.

Aga mis minusugune ront ikka asjast teab. Ma loodan, et nende kuttide “diiler” on kordades asjalikum, kui see “sosssepp” keda onu Mati enda hoolealustele soovitas. Sest muidu on tüübid veel enne töökoha leidmist elu lõpuni diilerile sees ja siis katsu sa oma pulbreid koolivahetundidel müüa nii, et vahele ei jää.