altRavimisest, konverentsikultuurist ja “emme” juures elavatest mehepoegadest

Eelmisel nädalal jõudis asotsiaalmeedia avarustes inimkonna esindajateni pommuudis! Üks “tore” ema otsustas oma sõrme vigastanud viieaastase lapse ravimisel kasutada alternatiivina teaduspõhisele meditsiinile ja arstilt nõu küsimisele kloordioksiidi ehk MMS’i leotist, mis internetiavarustes vohava “alternatiivteadlaste” ekspertarvamuse kohaselt on palju tõhusam ravim, kui ükskõik milline medikament või ravimikuur. Kuna lapse sõrmeluu oli röntgenpildi kohaselt korras (ime, et nõustuti röntgenpildi tegemisega) leidis mamma, et tavapärased ravimeetodid ei ole adekvaatsed ja otsustas aastatepikkuse happelembuse tulemusel, et seal kus artist pole kasu seal MMS annab tervendusasu! Ja asu ta andiski. Pisipõnni sõrm tõmbus meeldivalt laipjaks ja arsti soovituse peale teha teetanusesüst leidis hooliv emake, et allumine globaalkonglomeraatide kõikehõlmavale vandenõule ei ole õigustatud ja altRavi viib lõpuks sihile. Pikk lugu lühidalt – mamma on nüüd (tulenevalt residentsusest) Soome korrakaitsjate poolt menetlusse võetud ja eks ole näha, mis korravalvurid ja lastekaitsjad tema internetikasutamise oskustest arvavad. Paraku aga on lapse tervis juba kahju kannatanud ning pisipõnnil ei jää üle muud kui loota, et ehk suudavad need õelad ja salakavald “meedikud” selle kuidagigi paremuse poole pöörata.

Põhjus, miks sellest loost juttu teen, on lihtne. Kui Sass Henno kutsub üles naisepeksjaid “lödiks” sõitma ja “korgijoogi” casanovasid üles andma, siis mina soovin omalt poolt sitkust, jõudu ja visadust oma elutee alguspäevadest alates ellujäämismängu osalisteks saavatele pispõnnidele kõikjal maailmas! Teatavasti on siin ilmas kolm asja, mida inimene valida ei saa – rahvust, vanemaid ja Vene Föderatsiooni presidenti. Esimene ja kolmas ei ole ilmtingimata tervist ohustavad faktorid (kuigi mäletan veel eredalt vanu häid üheksakümnendaid, kus TTÜ taga metsas oli iganädalane noortejõukude kokkutuleks, eesmärgiks füüsilis-konstruktiivne dialoog rahvustevahelise suhestumise füüsioloogilise arenguvõimekuse teemadel), kuigi olenevalt rahvusest võib nt samas Vene Föderatsioonis enda tagumendile korraliku doosi seiklusi sebida, ja seda ka siis, kui sul puudub igasugune huvi seiklusrajale asuda.

Karm on aga eluolu siis, kui sinu vanemateks osutuvad “alternatiivsete eluviiside” viljelejad, kes leiavad, et teadus ja ratsionaalsus on “pseudoutoopia” ja nemad end sellega siduda ei kavatse. Siinkohal tuleb muidugi ära mainida ka fakt, et “alternatiivsed eluviisid” on pehmelt öeldes mittetahkemõiste ja sotsiaal- ning humanitaarteadustes saab nende kohta sama edukalt monograafiaid treida, kui Vändras saelaudu. Alati ei pruugi need alternatiivsused füüsiliselt ohtlikud olla – kehaline karistus on küll valus aga kohati hariv ja edasiviiv. (Eriti veel siis, kui seda rakendatakse pedantse järjepidevusega). Alati ei ole alternatiivsed uskumused seotud igapäevaste muredega vaid pigem hingelise ja spirituaalse poolega – niipalju kui jumalusi, niipalju ka kakelusi selle üle, kelle jumal on kõige ägedam! Jamaks läheb põngerjapurikal aga siis, kui tema ilmalesigitanud indiviidid on valinud inimihule ohtlike kemikaalide tarbimise enda elustiiliga kokkukäivaks trendiröögatuseks ja leiavad, et mida varem sa oma sisimust ja vahel ka väliskesta happes leotama hakkad, seda kiiremini sa sellega ära ka harjud. (Ja kirjutagu see Haridusministeerium oma õppekavasid, autorid õpikuid ja metoodikud õppemeetodite rakendamise juhiseid – õpetaja saab olla vaid info edastaja rollis. Kõikvõimsa “ülemailmse võrgu” vastu, kus on olemas ka “tume pool”, ei ole sellel inimeseloomal midagi teha, sest kui miski on juba “Facebookis”, siis peab see olema sulatõde!) Ja ei olegi väetil lapsukesel muud pääsu, kui kannatada. Sest emme on uhhuu ja papa on papõhh.

Omal ajal kannatas üks kodumaa kõrgkool, kui selgus, et MMS’nikute liikumise üks alustalasid on kõrgharitud keemik. Võiks ju eeldada, et ta teab, mis moodi üks “söövitavate toimetega aine” välja näeb, aga kus sa sellega. (Kunagi olin tunnistajaks vaatepildile, kus inseneriharidusega mees teeküünla abil õhtu otsa muna keeta üritas. Küsimusele, et mida ta omast arust saavutada üritab oli lakooniline vastus:”Ma olen metsa kuningas! Ma tean täpselt kuidas mänd välja näeb raisk!”) Tänu faktile, et tegu on “kõrgharitud ja inteligentse” isikuga, levis happejoojate mantra kulutulena asotsiaalmeedia avarustes ja haaras endasse inimhingi suisa kulutulena. Darwinistlikust seisukohast võiks ju öelda, et bon chance! Meie armas koduplaneet on niigi ülerahvastatud, seega mida kiiremini me sisemise ridade puhastuse läbi viime, seda parem meile. Ei pea vanajumal meid jälle ei uputama, ega tõrva ja tulega pilduma hakkama. (Vahest oleks ju muidugi äge, kui peale suuremat rämmarit jeesuslaps läbi astuks ja kannu teise H2O’d veintsiks muudaks, aga noh, unistused jäävad unistusteks). Tänaseks päevaks on MMS’nikutest saanud argipäeva kurb reaalsus – nad on sama tavaline ilming, kui öised üksilduseravi pakkuvad graatsiad Viru tänaval või kodumaa teedel ringi siiberdav roolijoodikute parved. Ja iseenesest ei ole mul mingit probleemi sellega, kui täisealised ja seadusandluse silmis “õigusvõimet” omavad indiviidid oma keha ja vaimu meelepäraste vahenditega hävitavad. Andke aga minna! Jama on aga selles, et tänini ei ole ma suutnud välja lülitada seda ajuosa, mis lastele ja väetitele kaasa tunneb. (Ei ole minus paraku veel massimõrvari või sotsiopaadi materjali …) Lapsed ei ole võimelised tegema samaväärseid otsuseid, kui nende heaolu eest vastutavad “lapsevanemad”. Lapse ainus lootus on, et need kaks homo sapiensi, kes oma kehad (isegi, kui vaid lühikeseks viivuks) paaritumisaktis ühendasid, mõtlevad peale akti toimumise järgnevat sigaretti, vetsu külastust ja puhastusrituaali ka sellele, et kui kumm ei olnud seks, siis suure tõenäosusega on umbes üheksa kuu pärast vaja teha otsuseid lisaks endale ka ühe uue ilmakodaniku nimel. Ja oh seda õnnetust, kui need otsused muudavad selle pisikese ilmaränduri elu tõiselusarja “Survivor” uueks hooajaks.

Üheselt leian ma aga järgnevat. Kui sina, kes sa oled saanud lapsevanemaks (olgu see planeeritud, planeerimata või rämmari käigus peldikus hilinenud väljatõmbe tagajärjel), ei adu oma vastutust lapse ees, sest sa oled otsustanud irduda adekvaatsest maailmapildist ja otsida lohutust oma läbikukkunud projektile nimega “minu elu” alternatiivsete kontseptsioonide maailmast, tekitad nende otsingute käigus füüsilist ja/või vaimset kahju oma lapsele, siis väärid sa selle eest kõrgeimat võimalikku karistust. Ja seda nii õiguslikus-, ühiskondlikus-, sotsiaalses kui ka individuaalses mõttes. Selliste inimvärdide nimel olen mina nõus avaliku häbiposti tagasitoomise ja sotsiaalse hukkamõistu avalikuks tegemisega. Tahad ennast happega sisemiselt või välimiselt loputada, anna aga minna! Aga kui sinu hoolimatuse tulemusel saab viga laps, kes ei ole võimeline ennast sinu idiootsuste eest kaitsma, siis tee lapsele teene ja anna talle võimalus elada ilma sinupoolse osaluseta tema elus. Õnneks on veel isikuid ja asutusi, kes on nõus hoolima ja hoolitsema nende eest, kes oma sigitajate poolt seda hoolt ja hoolitsust kas saanud ei ole või on see hoolitsemine neile ohtlik. Ja kui need hälvikud plaanivad “õiguste” lipu kõrgele masti tõmmata ja üürata, et neil on õigus teha just selliseid otsuseid nagu nad ise heaks arvavad teha, siis on mul neile alternatiivne soovitus – säästa ruumi ja hapnikku! Iga õigusega kaasneb ka kohustus. Kahjuks on õigus lapsi saada suhteliselt vähepiiratud. Auto juhtimiseks või relva omamiseks on vaja läbida koolitus ja sooritada eksamid. Järglaste saamiseks on vaja kas sisse lasta või osata kasutada katseklaasi. Ja hiljem jääb ühiskonnal vaid loota, et sinu tegu ei muutu nende vastutuseks.

Sarnaselt MMS’nikutele on minu väikeses maailmas omalaadseks murekohaks koondunud isikud, kes ei tee vahet “küsimusel” ja “kontraargumendil”. Maakeeli öeldes – kui sa ei suuda esitada küsimust ilma, et sa pead enne ja pärast küsimist heietama oma sünniloost, maailma arengust ja elu24 uudistevoo kvaliteedist, siis ära indikeeri küsimuse esitamise soovi kurat võtaks! Sattusin eelmisel nädalal ühte auditooriumisse, kus arutleti kommunismikuritegude teemadel. Peale paaneldiskussiooni lõppu andis paneeli moderaator sõna publikumile, eesmärgiga anda võimalus formuleerida eelnevalt paneelis jutuks olnud temaatikaga seonduvaid küsimusi. Juhtus aga see, mis paraku nii tihti teoks saab – esinemisjänu valdas teiste hulgas ka neid indiviide, kes paneeldiskussiooni ajal teemaarenduse jälgimisele rõhku ei asetanud ja leidsid, et kätte on jõudnud võimalus avada isikliku mõttelaeka kolletunud soppe. Viibides auditooriumis ajal, mil minu silme ees laotus laiali stseen Ivan Ohlobõstini filmist “Down House”, leidisin ma ennast mõttelt, et igale konveretnsipaneeli (või ükskõik millise mõtteluse) modereerijale oleks hädavajalik üks korralik “akadeemiline piits”. Mida ma sellega siis õieti mõtlen, küsite teie, vaimusilmas juba BDSM stseene läbimängides ja “hallide varjundite” maailma kadudes. Aga eks ikka seda, et üks korralik piits annaks moderaatorile võimaluse selge ja kõlava plaksuga indikeerida, et küsija on kaldunud temaatikast kõrvale ja kui ta ennast koheselt kokku ei võta, siis leiab ta ennast “sidumise” võluvast maailmast. (Hiljuti toimus suvises Viljandis üks selleteemaline koolitus, mis asotsiaalmeedia kaudu palju populaarsust kogus). Kui esmane indikeerimine aga loodetud kasutegurit kaasa ei too, siis on moderaatoril võimalus elegantse randmeliigutusega silitada küsija kehakumerusi ning anda talle intiimsem märguanne temapoolt toime pandud irdumisest.

Muidugi mõista san ma aru, et me elame “mõtte- ja sõnavabaduse” lahingtandril ning see, et minu arvates ei ole küsimus “sakslaste juudikartusest” mitte mingil moel kommunismiga seotud, on minu isiklik probleem ja mul oleks tagumine aeg oma mõttemaailma avardama asuda. Samuti saan ma aru, et füüsiline kontakt võib kaasa tuua “#metoo” momendi, mis moderaatori tuleviku tumedamaks teeb ja sellest tulenevalt ei ole kõigil modereerijatel ei soovi ega julgust selliseid drastilisi samme astuda. Küll aga leian, et antud ettepanek võiks leida vähemasti minimaalsetki kaalutlusruumi ja tulenevalt “vabaduse ideaalidest” saaks see olla iga modereerija omalaadne “südamesoov”, kas langetada otsus piitsa kasuks või piitsa vastu. Sest selge on ka see, et igal elualal on neid, kes mõtlevad piitsast rohkem, kui nii mõnigi teine. Ja seega oleks kohatu ja isegi riivav mitte anda neile võimalust oma soove ja ihasid ka “mõtiskluste” maastikul avaldada. Alles see oli, kui uudisteportaalid edastasid teate, et ühele eksministrile meeldib väga tema abikaasa viiner. Miks mitte jääda siis ootama uudist, mis annab märku, et “arvamusliider” on alati olnud piitsalemb.

Olles kannustatud eelnevast ravimisinnust ja küsimusteõhinast, sooviksin ma lõpetuseks peatuda ühel seigal, mis minuga alles tunahommikul juhtus. Nimelt olin veetnud meeldiva õhtupooliku armsa sõbra koduaias üheks päevaks ülesseatud kodukohvikus ning seejärel kosutanud oma ihu ja hinge eestlasele (ja ka mitte-eestlasele) südamelähedases saunakuumuses, kui langes liisk kodutee jalgealla võtmise kasuks. Kuna olin tol päeval juba ihaldatud kümme tuhat sammu ära tatsanud (sest seda me mõmmikimehed teeme – tatsame!), otsustasin ma anduda kodumaa veoteenuse “roosale ükssarvele” Taxify’le. Olles käivitanud app’i ning indikeerinud oma asukoha, sain teada, et lühikese aja-ruumi kontiinumi jooksul jõuab minuni “raudne suksu”, mis mind ihaldatud suunas kaasa viib. Ja nii see läkski!

Oma meeldivaks üllatuseks leidsin ma autoroolist meeldiva olemisega auväärses eas proua, kes reipal häälel uuris, et kas noorsand soovib Kiili asulat või Kiili tänavat külastada. Vastasin, et sooviksin ikkagi “montenegro” sügavustes olevat tänavat väisata, kuna Kiili asulas oleks hilisel tunnil vast raske miskit meelepärast ajaviitevormi leida. Proua hindas minu huumorimeelt adekvaatseks ning alustas sõitu. Seejärel juhtus aga miskit eriskummalist. Nimelt ütles proua, et on väga õnnelik niivõrd meeldiva meeskliendi üle. Nähes minu kohmetut kalapilku tahavaatepeeglist vastu vahtimas, andis minu vedaja lähemaid selgitusi, mis minu sisemuse pulbitsema ja vere keema ajasid. Nimelt oli proual olnud “õnne” saada tolle õhtu eelnev ainus meesklient meie kalli kodumaa “peaküla” vanalinna lõbustusasutuste tuiksoonelt – Suur-Karja tänavalt. Proua kõrvale istmele oli prantsatanud mehepoeg, kellest evis vänget viinaaroomi ning tema suuvärk olevat olnud ühe tõelise “roppröökuri” vääriline. Terve tee vanalinnast sihtkohta oli mees näppinud sõiduvahendi armatuurlaual olevaid nuppe lootuses leida raadioeetrist midagi “hingele”. Juhi palve peale tema sõiduvahendis käed koomale hoida oli meelelahutusmaastiku sangar teatanud, et kui proua oleks härra, annaks ta talle kohe vastu hambaid! (Iga kord, kui selliseid pajatusi kuulen, tekib minus suur kihk nende “sangaritega” näost näkku kokku saada ning anda neile võimalus oma füüsiliste võimete minu peal näitamiseks). Kirsiks koogi peal oli asjaolu, et sihtkohta jõudes avastas meie “hingesurfar”, et tal pole taskus punast krossigi, sest kõik sai kõrist alla kallatud. Lahendusena probleemile oli mehepoeg üles ajanud oma eaka ema ning nõudnud, et too arve tasuks. Ema oli pidanud silmad häbi täis aga tunnistama, et hetkel tal raha ei ole kuna pension ei ole veel laekunud, kuid oli palunud juhi kontaktandmeid, et raha laekumisel arve ära maksta. Ilus oled, ilus oled Eestimaa!

Nii ma siis istusin seal tagaistmel ja mõtisklesin inimtapu üle, kui proua avaldas veel ühe seiga, mis mind kui Thori vasaraga pähe tabas. Selgus, et minu kodutänav on talle väga tuttav, kuna see asub minu vana koolimaja taga ja tema on selles koolis õpetaja! See uudis muutis mu meele korraga veelgi rõõmsamaks ja tusasemaks – lihtsamini öeldes oli mul ajutine meeltesegadus. Vähe sellest, et mingid ossinoidid ei suuda meheeas iseendaga hakkama saada ja praalivad oma ema pensionirahadega öölokaalides, siis on auväärse õpetajaameti pidajad sunnitud lisateenistuse nimel neid alkanaatoreid veel öösiti kantseldama ka! Ilus kooliaasta algus või mis!

Mul ei ole midagi vanematega kodu jagajate vastu. Aga no kurat võtaks! Ole vähemalt niipalju mees ja saa edaga ise hakkama! Sellised alkanaatorid peaksid oma vanemate eest hoolt kandma, mitte nede elutöö tasuna saadavat piskut kõrist alla laskma. Alkoholism on haigus ja sellega toimetulemine on väljakutse. Väga lihtne on kas üldse mitte juua või kogu aeg juua. Katsu sa aga mõõdukalt asja võtta! Ise hakkasin selle loo peale mõtlema, et paganama ebaõiglane on see maailm. Pedagoog, lapsevanem ja töökas inimene pidi kannatama mitte ainult mölaka seltskonda vaid hiljem pealt nägema ka teise tööka inimese agooniat oma ihuvilja läbikukkumiste sunnil. Nüüd on pedagoogil mõneks ajaks mõtlemisainet, kuidas oma kasvandikele seletada, et selline käitumismudel kohe kuidagi neile feimi ja sulli ei too.

Kui alustasin oma postitust sellega, et lapsevanemaid ei saa valida, siis lõpetan sellega, et pean konstanteerima fakti, et alati ei ole paraku abi hoolivast ja toetavast kasvukeskkonnast. Kui mingil ajahetkel hakkab ihuviljale ikka mölakusepisik külge, siis on raske seda pärast ihust välja viia ilma, et peaks selleks astuma suisa drastilisi samme, mis vanema hingele ja vahel ka kehale rasket valu teevad. Aga mõlemal juhul on ümbritseval ühiskonnal oma roll mängida. Seega märgakem mitte ainult häid asju ja suuri saavutusi. Märgakem ka halbu ning negatiivseid pooli selles elutsirkuses ning toogem esile ka pea fataalsete tagajärgedega läbikukkumisi. Seltsis on ikka segasem – nii heas kui ka halvas!

Sodi FM on taaskord jõudnud oma eetriaja piirialale ning aeg on teha vahepaus, et kogeda uusi ja intrigeerivaid halbumiväärilisi seiku. Olgem valvsad marakratid ja krapsakad krabistajad ning kohtume peagi jälle!