Orjapidamise ontoloogiline otstarve
Kevadpäikese saabumisega on lõkkele löönud mitte ainult kulupõletajate püromaanigeenid vaid ka vaprate valitsejate võitlus “orjapidamisega”. Ja eks ta ole ju kiiduväärt, et sedavõrd arhailist ning ajast ja arust sotsiaalset rolli reformida või siis suisa ära kaotada tahetakse. Oli ka tagumine aeg teha järgmine samm helgemasse ja läbipõimunumasse tulevikku. Kaua sa kannatad kurjade istikuid, jäta need maasikad ja vorbi hoopis pistikuid!
Aga kui nüüd korraks ajas tagasi vaadata, siis ei ole ju miskit imestada, et meiekandi patriitsid soovivad oma ihukarvade ja hingesoppidega kogeda seda, mida omal ajal kogesid siinseid maid valitsenud saksad. Seebiveest selgem on ju see, et kui on võimalus pidada orja, siis tuleb see värk ju järgi proovida. Mis seal siis nii arusaamatut on!
Ajalooliselt olime me siinkandis pikka aega võõrvõimu all ja meiega tehti igasugu hulle trikke. Ja nii see väikestviisi “issistumine” meie sisalikuajudes aset leidiski. Eriti karmiks läks asi siis, kui mingid tüübid otsustasid meie maal vabaduse taastada ja eelmised peremehed välja ajada. Egas loodus siis tühja kohta salli! Kohe tulid uued ja agarad peremehehakatised ja asusid plaani pidama, et kuidas ikka see orjapidamine õieti välja võiks näha. Sest olgem ausad – millal varem on inimene teiste vigadest õppinud. Ega kui ise ämbrisse ei astu, siis tuleb ainult “beetonkingale” loota.
Ja toona oli ju veel seesamune jama, et polnud seda va interneedust ja vörldvaidveebi. Oli ENE ja vihkamine kõige vastu, mis Vene. Ja nii me siis tahtsimegi olla nagu Ameerika. Vaprate kodu, vabade maa. Ja no eks see murica ajalugu ole ka üsna suures osas orjapidamisega seotud ja sellepärast ta meile sümpaatne oligi. Hommikul piitsa, õhtul pidu, iga üheksa kuu tagant beebideridu. Aga kuna me toona seda va ingliisi keelt ka väga hästi ei tõuganud, siis meil läks see orjandusevärk veits lappama ja nii me saimegi aru, et tuleb mitte lihtsalt piitsa anda ja vajadusel võimudele üles anda (sellest kogu see kamm ju algaski, et palka nagu makstakse aga vähe, ja siis peavad ametnikud illegaale taga ajama nagu rämmarsquad kondoomiapparaati), vaid paslik oleks ikka pisku pappi pihku panna kah.
Ja taasisesesvumise algusaastatel oli sellega muidugi lihtne – raha polnud väga kellelgi ja seega ei olnud nagu väga tunnet, et kuskil oleks “orjad” ja kuskil tavalised Eesti plebeid. Siis kui jõukus hakkas pead tõstma ja rahvas asotsiaalselt eristuma, vot siis läks asi veel rohkem lapesse. Sest kuidas sa nii saad, et orjade keskel enda rahavst ei ole aga elatustase on neil kohati sarnasel tasemel. Puhta praakpauk!
Ja nüüd me siis olemegi jõudnud niikaugele, et mingid tüübid panid kaabud pähe ja ajasid oravad Ninasarviku kantsist välja (Siinkohal ei ole tegu allilmaliidri valimiste ülevaatega, kuigi seal protsessis on arvatavasti demokraatiat rohkem, kuna nemad vähemalt ei ürita seda matkidagi). Nüüd on kaabud koos sininililleseemnekasvatajatega Ninasarviku grupeeringus ja leiavad, et riik on nende lehm ja nemad lüpsavad teda. Seega ei mingeid orje enam. Sest omacundimeestele sai lubatud, et kohe kui pukki saadakse, lüüakse tööpõllud orjaohakast puhtaks ja pannakse omad poisid patsandooblit paarutama.
Aga ma arvan, et ei maksa väga murest murtud olekus olla. Küll see varsti üle läheb. Orjapoisid viskavad noorkaabule paar paari uusi stringe (siis ei pea ta ise neid ettevõtte arveldamises kajastama) ja saabki rahu majja. Sest no olgem ausad, mis auväärne esimese maailma riik see on, kes väikestviisi orjapidamist ei harrastaks. Ega geneetika vastu ei saa. Ja üldsegi, mis selles orjapidamises siis nii halba on. Me ju oleme vastutustundlikud orjapidajad ja ei peksa neid surnuks ilma asjata. Vahest läheb lappama, aga üldiselt oleme suht koht stabiilsed tšikibrikitajad.
Seega kallid kaasmaalased, ärgem laskem päid norgu. Mida suurem jauram seda pikem mauram. Ja kellele ei meeldi see maksku kinni või tehku ise kah!