Külakraakleja kui konstant
Eestlastele on alati meeldinud kakelungid. Mida rahvarohkemad, seda parem. Olgu siis tegu sakste mõisate põletamise ja pererahva tampimisega või Suur-Karja glamuuripromenaadi tänavasillutise verehambulise seguga ristimisega. Ikka on hea tunne, kui oled tugevam ja alfam kui kõik teised odraoivikud.
Kakelungide puhul on kohalik rahvas alati ka soolist võrdõiguslikust au sees hoidnud. Ei ole see üksteise sihverplaadi üleslöömine midagi puhtalt meestekeskne munalaskmeasendus. Ka preilnad on meie maal juba ammusest ajast head “a la molli” vabaajaveetmist ausees hoidnud. Küll jaanitulel tantsuhoos konkureerivaid sängiseltslasi hoogsalt puusadega eemale nügides küll muistse linnuse müüride vahel hurmurlaulikuid pudelitega loopides. Vägivald on ikka ja jälle meie rahvast kokku toonud. Ka siis, kui selle ohvriks on naaberküla hõimlased, lapsed või pakirobotid.
Kogu selles tarantinolikus kitš-kalambuur-kondimurdmises on aga omal auväärsel kohal alati olnud väljapaistvad “külakraaklejad”. Nad on testosterooni- ja kaine mõistuse puudulikkusega “kelovastandid” küla ullikestele. Kui viimased on, nagu mõnes kultuuris öeldakse, “inglite poolt puudutatud” elik ei suuda adekvaatset reaalsust päris adekvaatelt tajuda ja seeläbi on mahedam asendus küla narridelel, siis esimesed on need va “pahad poisid”. Tequilameetri tagajärjel kondoomivaesusest vaevatud staarüksikemade märjad unenäod ja pöidlapolka ponkspoisid ühes flakoonis. Seinapõrkest sündinud sibisipsikud kodumaa kapipataljonis.
Külakraaklejad on need isendid, keda tagaselja kardetakse ja sapiselt sildistatakse, sest teada on, et nii kui esimene pits huulilt neelu jõuab, on mõistuse viimsed riismed sama kiired kaduma, kui hommikuses pohmaudus armuööhurmuses aset leidnud seemnesisselaskmise avastanud klubikavalerid. Aga joomist keelata ei julge neile ka keegi, sest siis on sahvtlitühjenduskuur kohe soolas. Samas, kui külakraakleja on oma suled turri ajanud ja vägiviisi ülesvõtnud, siis on ümberkaudsete õilsaimaks eesmärgiks temaga heas kirjas püsimine ning võimalusel mõne väetima või asjasse mittepühendatud, näiteks külalise, ohvriks ette mängimine. Nii saab vähemasti kindel olla, et on nii hundid söönud kui ka lambad terved. Vähemasti ehk enamuses oma küla lambad. Sest naabrid saagu ise hakkama. Võtsid nõuks külla tulla, ole valmis oma nahka ka peksupukile panema. Omad on kõik juba korduvalt turpi saanud. Nüüd on gastrolööride kord oma pekspaukpaindlikust arendada.
Eriti markantseks teeb külakraaklejate ümmardamise asjaolu, et enamus neid, kes enda nahka nende eest kaitses teisi löögialla seavad, üritavad oma tegusid pärast siluda seeläbi, et toovad vabanduseks kas liigse alkoholitarbimise või asjaolu, et nad ei osanud oma õudsaimaski ulmas ette näha, et asi nii hullusti läheb. See on sama fekaalirohke väljendusviis nagu inimkaubitsejate jutt sellest, et “ole sa musi mureta, töötad raha tagasi ja saad koju.” Ei ole selles jutus kübetki kahetsust. Pigem ülevoolav kahjurõõm, et küll on äge – ise jäin terveks aga kaklust nägin ka.
Enamasti on kogukondades, kus külakraaklejaid ümmardatakse, juurdunud ohvriinstinkt. Loodetakse “päästja” saabumisele. Sama agaralt, nagu koer ootab koju peremeest, kes ta igavuse ja nälja pimedaist kütkeist vabaks laseks. Nii on ka “ohvrioinastega”, kes elavad päevast päeva lootuses, et aga ükskord tuleb aega, kus sõss me külla tuleb mootorsaega. Aga sõss ei tule!
Isiklikult mulle sellised ohvrioinad väga meeldivad. Nad on sellised nunnud “kapimasohistid”. Iga natukese aja tagant tahaks väikese “ata-ata” ära saada ja siis põhku pugeda. Aga otse ja avalikult küsida ka ei julge, sest siis kogu küla kaagutab, et näe “agraarpihkur” põllul. Nii aga saab oma salajased ihad ja ligimesevihad ühte kompotti kokku kupatada ja elu ongi lill.
Seega kallid kaasmaalased ja sodientusiastid kutsun ma teid üles tegudele! Laskem vabaks oma ihad, toogem metsast väetivihad. Kui teil veel oma külakraaklejat ei ole, siis vutt vutt otsinguile! Muidu võib jumala päike enne looja minna, kui teie oma salamasohismi rahuldatud saate.