Lapstööjõu ohtudest, protesteerijate varajasest saabumisest ja teenindussektori töövaludest

Taaskord on lahvatanud lõkkele kired! Tagajalgadele on aetud riigiaparaadi ametnikkond, kellele on antud püha kohus sekkuda seal, kus vanemad ei ole seda teinud. Kaasmaalaste südamed vallutanud pisikene Oliver on ohus! Talle pakuti suveks tööd, tema vanemad võtsid selle pakkumise vastu. Pisipõnn hakkab suvetuuril õhtujuhiks. Ja jah – te lugesite õigesti. Väike lapsstaar pannakse rahva ette endast vanemaid ja suuremaid (küsitava väärtusega hinnang aga las ta hetkel olla) staare lavale kutsuma. Sellina see konferansjee raske ja kibe leib kord on …

Võiks ju arvata, et mis seal siis ikka nii kohutavat on. Las laps tegutseb. Peaasi, et suvi ei läheks luhta! Aga ei, kus sa sellega. Lastekaitsjad ja tööinspektorid ei saa mitte vaiki olla. Kuhu see kõlbab, et lapsevanemad oma võsukese eest selliseid “orjastavaid” otsuseid teevad. Lapse ohutuse peale ei mõeldagi – kuidas ta pingele vastu peab, kas töötunnid on ikka tervise- ja lapsesõbralikud, mis saab tema füüsilisest- ja vaimsest arengust. Iseenesest oleks ju asi koššer, kui taaskord ei oleks tegu topeltstandardite kehtestamisega. Väike Oliver on võetud luubi alla, ja tema vanemad ka, sest tegu on teleekraanilt tuntud ja Hannes Võrno intevjuu üleelanud noorsandiga, kes kodumaisele telepublikule hinge läinud. Samas, kui iga suvi asuvad sajad vähemtuntud lapsed tööle veelgi “koormavamatele” töökohtadele, et enda pingutustega pere heaolusse märgatav panus anda, kuna muudmoodi ei tuldaks ots otsaga kokku sest riigil pole pappi raisata – kui siis just ei ole vaja Tartus teatrietendust korraldada (ja selle tarbeks suure hurraaga asotsiaalmeedias vabatahlikke värvata, kuna kolmsada tuhat euri on sitaks väike summa, et palgatöölisi suudaks ülal pidada) või Rummu karjääris pidulisi toetada, et kaugelt saabunud külalised ikka kultuurielamusi saaksid (ja loodetavasti sinna samasse karjääri oma otsa ei leiaks).

Miskipärast ei meenu mulle ühtegi korda, kus oleks kodumaised riigiametnikud varasemalt nii ketasse läinud sellest, et väike poisipõnn laval mikrofoniga tuterdada ei tohiks või siis palju olulisem – et suurperede toetused oleks vaja üle vaadata, et nende võsukesed saaksid suvel koos teiste lastega mängida, mitte ei peaks koos vanematega Soomes maasikaid korjama või kodumaa jaekaubanduse avarustes kaupa lahti- või kokku pakkima lootuses, et suvega teenitud raha aitab järgmise suveni pere toidulauda natuke paremini katta ja näljatunne seeläbi mõtteist välja saab surutud. Aga oh ei – ega siis “tavatöö” konti murra. Eks ikka see “staarikoorem” ole raskem ja lapsele ohtlikum. (Minu meelest on palju suuremaks riskifaktoriks mitte see, et väike Oliver mööda Eestit ringi sõites lavale peab astuma, vaid see, et samas tuurivagunis reisib ka Erich Krieger. Kui väikest Oliveri millegi eest kaitsta on, siis mina hääletan kahe käega selle poolt, et Erich Kriegeril tuleb kategooriliselt keelata väikese Oliveri läheduses viibimine ajal, mil ta on oma šarmantse võrksärgi võlude sunnil ennast “tavaliseks mageveeplätuks” joonud ja üritab kõiki tema vaateväljas või selle lähiorbiidil viibivaid naisolevusi oma šarmiga jalust rabada). Ja lõpkokkuvõttes peaks see olema ikkagi iga lapsevanema vastutada, mida ta oma lapsega teeb või ei tee.

Samasuur kisa läks lahti siis, kui kriminaalkorras taheti vastutusele võtta “staaremasid”, kes asotsiaalmeediast innustust saanutena otsutasid oma imikueas lastele hapet sisse joota – paar tilka hommikupudruga ikka hea! Siis oli küll kisa taevani, et “lapsevanema õigused on jalge alla trambitud!” Antud olukorras aga ei kriiska keegi, et väikese Oliveri vanematel on ka õigused ja üleüldse võiks küsida ka väikeselt Oliverilt endalt, mida ta kogu sellest prikollist arvab. Kui poiss on nõus kodumaa avarusi kultuurirevolutsiooni õilsa arengu nimel väisama, miks takistada – las käia kulla laulumees, nii kõrgelt helilained!

Ühesõnaga – omaltpoolt soovin väikesele Oliverile jõudu, jaksu ja kordaminekuid. (Pean siinkohal ausalt tunnistama, et ei tea tema saavutustest rohkem midagi, kui seda, et ta vapralt Hannes Võrnu itkumisele vastu pidas ja ennast igati galantse ja šarmika patsaanina üles näitas. Telekat mul ei ole seega ei saa ka tema saavutusi jälgida – aga pole hullu, teised saavad). Ja riigiametnikele järjekindlust üldisest standardite rakendamises. Kui ei meeldi ühe lapse rakesse panemine, siis oleks aeg hakata seda “ebameeldivust” laiendama kõigile lastele, kes on sunnitud erinevate asjaolude tõttu tööd rügama ajal, mil tegelikult oleks neil paslik mängida ja maailma avastada.

Väikese Oliveri saaga varjus ei saa mööda minna ka Lõuna-Eestit tabanud ennekuulmatust nahhaalsusest – nimelt suvatsesid mingid klemmid enesealgatuslikult ilmuda laupäeval Tartus toimunud tselluloositehasevastasele meeleavalduse tervelt pool tundi varem! Ah sa raisk, kus on alles jultumust mõningatel! No kus seda enne on nähtud, et avalikule meeleavaldusele enneaegselt tullakse – mis kuradi kodanikuaktivism see veel selline on ahh? Oli ju lõustaraamatus selgelt kirjas mis kell üritus algab. No na**ui sa pead sinna siis varem kohale tulema. Kuda kurat sa sellistega maailma muudad. Kella ka ei tunne raisk! Selleks ajaks, kui orgkomitee meeleavaldusele jõudis olid mingid töllakad juba protesti avaldanud. Ja mis mulje see siis korraldajatest jätab? Kuni nemad kohusetundlikult õiget aega ootasid olid mingid väinod juba ammu kohale tulnud ja muudkui protesteerisid ja protesteerisid.

Ei saa mitte sellel asjal minna lasta. Pakun välja kiiremas korras organiseerida rahvapoolne omaalgatuslik “rahvakohus”, kus antud asi saab kiire, efektiivse ja mis kõige olulisem rahvaliku lahenduse. (Ei ole välistatud ka Tartu Ülikooli kartseri taaskasutusele võtmine eesmärgiga markeerida kodanikualgatuse alustalade õõnestamisele suunatud tegevuse tõsidust). Samuti teen ettepaneku eraldi lõustaraamatu grupi loomiseks, kus kõik soovijad saavad nimetatud isehakanud protestante häbiposti panna (soovitavalt koos ohtra pildimaterjali ja põhjaliku kommentaariumikasutusega). Alles siis, kui on selged rahvaalgatuse põhitõed, saab Eesti tõeliselt vabaks!

Kantuna eelmisel nädalavahetusel Taaralinnas viibimisest sooviksin selle emotsioonide ajendil puusalt tulistatud – oksapüss teeb puusalt ikka piu-piu (Titi-Miti bitches) – sissekande lõpetada ühe omapärase tähelepanekuga Tartu raekoja lähedal asuva staarlokaali personali olemusest. Olles ise kunagi ammu (siis, kui ma veel noor ja ilus olin) teenindajana töötanud mõistan väga hästi, kui pingeline ja stressi tekitav see amet on. Aga taaskord isiklikule kogemusele tuginedes pean tõdema, et enda tööstressi maandamine kaastöötajatel (eriti klientide nähes ja kuuldes) ei ole kõige produktiivsem viis probleemiga tegelemiseks. Omalt poolt soovitan puhkeruumi ülemuse foto paigaldamist, mida saab vajadusel kasutada viske- ja torkerelvade sihtmärgina (kui aga ülemus juhtub olema tore inimene, siis võib alati valida kellegi ebameeldivama foto) või uue ameti valiku peale mõtlemist. Kui ikka enam ei suuda, siis ära piinle – mine realiseeri ennast kuskil, kus suudad ja tahad. Või siis pane üles silt, et sitast tujust tingitud teenindus on meie koha eripära. Siis on vähemalt selge, miks kogu teenindav personaal kohtleb raadiosaatja kuularit, kui röökraak metsa.