Kurbuse kalgid küünised
Minu katsed vabaneda deemonitest, mis üksinda jäädes tulevad on hukule määratud – aga ma üritan sellegi poolest. Ma kujutan ette, et nii mõnigi arvab, et mis kuradi depressioon ja jõuetus tal ikka olla saavad – ta ju kogu aeg tolkneb kuskil!
Jah, ma liigun ja otsin kontakti inimestega, sest ma tean, mis saab siis, kui ma üksi jään. Kunagi oli minu üksindus minu pääseetee – ma ootasin seda nagu jumalate andi. Üksinduses ei olnud neid, kelle sõnad tegid haiget. Üksinduses ei olnud neid, kes leidsid põhjuseid minu üle nalja teha. Üksinduses ei olnud füüsilist valu – kugi see oli neist kõige lihtsam taluda.
Pahatihti arvatakse, et füüsiline valu on kohutav – ei ole. Ta on ebameeldiv. Ta on valus. Aga ta ei ole kohutav. Vähemasti ajapikku enam mitte. Sa õpid sellega elama. Mingi hetk sa loodad, et sul on valus, sest siis sa tunned, et oled veel elus. Mõni hakkab sellepärast endale ise valu tekitama või otsib võimalusi haiget saada – kõik selleks, et tunda end elavana.
Kõige kohutavam on jõuetus ja abitus, mis tekitavad sinu vaimus meelepaha, et sa ei suuda otsustada. Lapsest saati kasvatatakse sind meheks – ole tugev, ole otsustusvõimeline, ära ole arg! Ja siis, kui saabub aeg teha otsus, et nüüd ongi kõik – vot siis oled sa alles näost näkku tõelise hirmuga. Hirmuga, mis valdab kogu su keha. Sa oleksid justkui soolasammas – mõtted lendavad ajusagarates nagu kiiruseületajad kiirteel, aga sa ei suuda isegi hingata.
Kõige rohkem hirmutab sind sellel hetkel sinu enda argus – see sama kuradi argus, mida sa lapsest saati ei tohtinud tunda. Sest siis sa oled eit! Sa ei ole mees! Sa ei ole inimene! Sa oled narts, lapp, kusik, lödipüks … (sisesta siia suvaline sõna, mis muutub automaatselt solvanguks). Sa soovid, et sul oleks julgust teha selle kõigega lõpparve – aga millegipärast sa ikka ei julge …
Jah sa mõtled oma lähedaste peale – isegi kui ka sa oled kõige kalgim ja karmim tüüp maailmas, vähemalt omast arust. Sa ei taha neile valu ja pettumust valmistada. Aga see teeb sind veelgi jõuetumaks, sest sa ei oska sellest nõiaringist välja tulla. Sa ei oska enam olla. Sa ei oska enam mõelda muust, kui vaid sellest, et saaks see kõik ükskord läbi. Aga sa ikka veel hoolid kellestki! Ja sulle teeb haiget, et su otsustusvõimetus rüvetab seda hoolivust sinu sees!
Ja sa loodad, et see hoolimine aitab. Et see toob su kuristiku äärelt tagasi. Et see annab sulle kasvõi kübekesegi jõudu proovida sellest pimedusest välja saada. Aga iga katsega äärelt pääseda libised sa äärele üha lähemale …
Ja nii sa väldidki üksi olemist, sest sellel ajal kui sa üksi oled on su aju üle koormatud mõtetega ükskõik millest – lihtsalt selleks, et nad ei tuleks su järele. Need jäised küünised, mis sind selle augu äärele vedada tahavad. Selle augu äärele, kus sa oled juba olnud. Kus sa oled juba pidanud võitlema oma jõuetusega. Kus sa oled vihanud iseennast selle eest, et sa oled suutmatu kalts ning jõuetu otsust langetama. Nad tahavad sind endale ja sa teed kõik, mis sinu võimuses, et nad sind ei saaks. Samal ajal kartes kõige rohkem seda, et ühel ehtkel sa murdud ja lased lahti …