Kuumalainest, nimevahetustest ja seksismist jalgpallis

Kliimasoojenemine on jõudnud ka koduse Eesti pinnale. Teate küll neid tavapäraseid kommentaare kodumaa ilma kohta – sitt suusailm, üheksa kuud talve, Peep kes on alati ilma, jne. Mäletan kuidas mulle omal ajal öeldi, et inglased kasutavad ilma ettekäändeks vestluse alustamisele. Peale uduse albioni külastamist julgen väita, et see ei ole tõsi. Inglased räägivad ilmast siis, kui on millest rääkida. Eestlastele aga meeldib ilma kasutada ettekäändena soiguda, haliseda ja vinguda tavalisest kordades rohkem.

Kui talvisel ajal ei saja lund, siis on kõigil megadeprekas, et kas “valgeid jõule ei tulegi!” Kui aga mingi ime läbi peaks lund siiski sadama, siis on seda kas liiga vähe või liiga palju. Kui on liiga vähe, siis uluvad kaasmaalased, et mingi tont on jälle tuhksuhkruga naljatlenud. Kui lund on liiga palju, siis ei jõua ära kuulata seda, kui sitasti on korraldatud lumekoristus pealinnas või kui kallid on jõulukuused, mille majja mittetoomine ei saa ju ometi kõneallagi tulla, kuna ilus lumine jõululaupäev ilma kuuseta on sama, mis üheksakümnendate Eesti porno ilma Kristina Bellanova ja Pornokunnita.

Huvitav, kas Jõuluvanal on oma Põhjapooluse hood’is sama jama? Tahad ajada seda va “külastan häid lapsi öösiti korstna kaudu, siis kui nad magavad” (ei ole üldse pervo ju, mkm!) asja ja siis mammajõul tõmbab vinguviiuli käima, et “pühadevahe, kui lumine, kuhu sa niimoodi lendad” või Rudolf joob nina mittepunaseks sest kuradi raske on vähese lumega lennata. (No ja rääkimata siis veel sellest, et kogu kingitustenodi teeb valmis lapstööjõud, keda sa pead “alakasvusliste täiskasvanutena” Soome maksuametis regama ja unes näed sa tegelikult heade laste asemel “pahasid tüdrukuid” kelle kohta on sul nii eraldi nimekiri kui ka eraldiseisev sularahaarve, et mammajõul ei saaks jälile, kui suuri summasid sa posti õlitamisele tegelikult kulutad.)

Ja nüüd siis on kätte jõudnud see paljude kaasmaalaste poolt väidetavalt pikkisilmi oodatud mammona – suvekuumus. Oleks siis, et toodaks välja napid rõivad, prisked peretütred ja vihmavarjudega joogid. Kus sa sellega! Esimese leilisurakaga läks täitel tuuridel käima aurav vinguvedur. Ja seda mitte positiivses mõttes, et “hei ilus karvane poiss, viska pekk leitsakus särisema” vaid hoopis vana hea “issand jumal ma ei või milline ilm, ma ei saa ju niimoodi hingata!” Ilm on omadega kas kahemilline või siis mitmepromilline olenevalt sellest, kas ostad eksisteerimiseks vajaliku kesvamärjukese kodumaiselt tootjalt siinsamas kohapeal või teed kiire tripi “välismaale” ja jagad oma kehamahlasid ka ALKO1000 kassiiride rõõmsa perega. Igatepidi – plätudes või ilma – on teel Pärnu randa vaja alkokohvrit kanda.

Isiklikult ei olnud ka mina väga sillas vahepeal lõkkele löönud kuumalainest. Seda kahel lihtsal põhjusel. Esimene on see, et tulenevalt oma kehaehitusest ei ole minu garderoobis selliseid asju nagu “suveriided.” Lähim, mis kvalifitseeruks on korralik kogus Lonsdale’i boksereid, sest suurel poisil kulub neid nagu Arnold Oksmaal ärakasutamismälestusi. Teiseks on mu keha katmas korralik karvavaip, mis omakorda teeb igasuguse kõrges temperatuuris viibimise pehmeltöeldes ebamugavaks, kui me just ei räägi saunas käimisest, kus saab end aadamaülikonnas korralikult niiskeks ajada ja siis suvekodu verandal kuivaks tuulutada lootuses, et naabrid kodus kardinate vahelt horrortube’i tarbeks videosid ja pilte ei laksi. Aga vaatamata isiklikele traumeerivatele kogemustele ei leia ma, et kuuma ilma üle tuleks alatasa uilata lootuses, et äkki siis läheb jahedamaks. Ei lähe ta midagi! Ainus, mis jahedamaks läheb on ümbritsevate inimeste suhtumine sinu vaimse terviklikkuse võimalikkuse suhtes.

Omalt poolt võtsin sel kuumal ajastul kasutusele uue ja moodsa aksessuaari – käterätiku. Jep! Flip that bad boy over ja ongi veel üks pool täitumas sinu ülevoolavast kehasusest. Eriti äge oli vaadata ümberkaudsete homo sapiens’ide reaktsioone toimuva suhtes. Kui tavaliselt suhtuvad inimesed minusse kui ahvi/moslemisse/neonatsi (järjestus ei ole tähtsuse järjekorras, esineb ka mitme tunnuse samaaegset kasutamist), siis rätik üle õla inimsoo esindajate hulgas liikudes tekkis nii mõnelgi indiviidil sügavam huvi “arminäolise rätikmehe” vastu. Eriti lähedast huvi avaldas üks kleenuke noorsand rannaliival (jahhaa! sattusin sel aastal üle pika aja randa; positiivne oli see, et üks kena neiu leidis, et mul on “ülinummi mõmmikeha” millega oleks äge mürada, aga viimaseni me paraku ei jõudnud, kuna tema boyfriend oli ka seal ….) Igatahes see noor kutt oli korralikus lädramälus omadega (neljapäev ikkagi) ja tuli mind “silitama!” Tramaeivõi kus kuradi august sellised välja tulevad. Viimane asi, mida minu kohta minu näost välja võib lugeda on see, et ma tahan, et mehed mind silitaks. Ma oleksin nagu kõige koledam gay seksuaalrevolutsiooni ajaloos! Harvey Milk saaks kreepsu kui ta mind näeks. Minu ainsamaks aardeks on mälestus hell, et Tähesõdade triloogia sangarite hulgas on wookie. Ma oleksin nagu Chewbacca ja Yeti unwanted lovechild, kui mind kuskil asotsiaalmeedia avarustes minu kogu karvasuses näidataks. (Ja ei, ma ei süüdista oma vanemaid; mul lihtsalt ei ole vedanud geenadega, mis on karvad peast ära lõuaotsa ja kehale kolinud.)

Teine tendents, mille vastu rätik hästi aitab on ühistranspordis sõitvad “külmavaresed” (kes oma olemuselt on rohkem sitavaresed). Väljas on pea kolmkümmend kraadi kuuma, mega õhuniiskus ja silmapiiril terendavad hingamishäired. Ühistranspordi sõidukisse sisenedes on esimene mõte “kus on lähim aken?!” Tuvastad endale vaja mineva sõiduki osa. Liigud selle poole läbi higi-vesise rahvasumma ja üritad seda avada. Niipea, kui see sul õnnestub on koheselt kuulda kellegi anaalnasaalset “pange kohe kinni, tuul on külm ja tõmbab läbi!” Ole siis õnnelik nah! Vähemalt tuulgi tahab sind läbi tõmmata. Seda on kõvasti enam, kui su elus üldisel juhtub, vererõhuravimite mittetarbimisest tekkivad tasakaaluhäired kõrvale jättes. Ja kui sa siis üritad selgitada, et paraku on hetkeseisuga õhu liikumapanek vajalik selleks, et “läbitõmbe” hirmus võbeledes ei saabuks hapnikupuudusest tingitud lämbumissurm, saad sa samalt inisejalt teravmeelse vastuse, et “kui ei sobi võite alati järgmises peatuses maha minna!” No tänud aitamast peremees! Sinagi oleksid võinud ühiskondliku meelehea tõstmise hüvanguks üksikule saarele ainuinisejaks kolida, aga sa otsustasid siiski kõiki kaasreisijaid oma anaalsusega rikastada, seega tänud sulle varakult mittesuremast!

Aga kuumus ei ole ohtlik vaid tavarahvale. Kuumalaine valudes vaevlevad riigiametnikud on leidnud uue ja uhke mooduse oma ajukurdude jahutamiseks. Sedakorda on otsustatud “rändrahnust innustatutena” panna mängu veelgi suuremad summad ja asuda seilama re-branding’u tormistel vetel, lootuses seilata e-esti helgemasse ja kreatiivsemasse tulevikku. Ja nii on sündinud mõte alustada suurt ja õilist ümberristimise kampaaniat kahest toredast riiklikust organisatsioonist – Töötukassast ja Haigekassast. Kui plaan läbi läheb, siis kõigest 850 000 eurot hiljem on toimunud imepärane transformatiivne valgustusretk Töökassaks ja Ravikassaks. Kiidetud olgu avaliku sektori kreatiivsus ja trenditeadlikkus! Palvetagem üheskoos, et Odin kõikide isa, kelle haud kalli kodumaa pinnal asub, annaks meile tarkust ka tulevikus sama “kenijaalseid” mõtteid mõelda ja kodumaa rahva üüratut rikkust sihtotstarbeliselt ära kasutada. Eks ole ta tõsi jah, et “Töökassast” abiraha saades oled sa vähem luuser, kui töötutega samas järtsis numbriautomaadist piletit võttes. Ja “Ravikassa” kindlustus tagab raudpolt selle, et “varesele valu, harakale haigust”. (Selgituseks ütlen veel niipalju, et ma ei leia, et kõik inimesed, kes töötu abiraha saavad on “luuserid.” Seal on inimesi, kes on töökohast ilma jäänud. Neid, kes ajutiselt ei ole suutelised leidma endale kasutust tööhõivesektoris ja neid, kes soovivad rekvalifitseeruda. Aga samuti on seal ka paras kogus jobisid, kes ei viitsi tööle minna lihtsalt sellepärast, et riigilt saab pappi ka ilma selleta, et midagi tegema peaks. Ja senikaua kuni on paar eurtsi käraka ja naisepeksu tarbeks kontol olemas, ei ole mõtet oma kumisevat tšainikut mõtlemisega vaevata. Aga mis teha, see on süsteemi kõrvalmõju, mille vastu on raske saada ilma süsteemi osaliste kaasabita.)

Mind paneb pisut kukalt kratsima, et miks ei võeta seda va ümberristimist mastaabsemalt ette. Kõigest kaks närust kassat. Hähh! Ristiretk või asi. Omal ajal laastati ikka riigikaupa. Kui ikka ristima tuldi siis korralikult, Tapatalgud, püromaaniapeod ja üllatusseksiga kohtingud käisid asja juurde. Ei taha, sunnime. Ei oska, õpetame. Aga nüüd vaata seda nalja. Ei saa isegi tõsiselt võtta teist. Ja summagi pole teab, mis märgiline. Sest kodumaal jõukust ju jagub. Pole teist panna kuskile. Hiljuti sattusin Mustika keskuses vastakuti preilnadega, kes kogusid püsiannetusi SOS Lastekülale. Ei osanud ilusale piigale ei öelda ja nii ma siis nüüd litingi iga kuu kümneka (nagu Lenin, kõik hea lastele.) Samal ajal, kui neid minuga kõneles märkasin silmanurgast üht prouat, keda ka kõnetati. Kuuldes mis asjus neiu temaga rääkida tahab läks mamsel püha viha täis ja hakkas räuskama, et mis kuradi võõrad lapsed. Tal enda omasid vaja aidata, mitte kellegi teise lõbuöö vilja üles kasvatada. Mingil määral on proual ju õigus, aga jällegi – kus sa tead, miks üks või teine laps sinna sattunud on. Ja pealegi – lapse saamist saab planeerida (teoorias vähemalt, aga siis tuleb see 5=6 tequilashotti ja pauk valku hollyka peldikus), aga vanemaid valida ei saa. Riigiga on asjad tiba lihtsamad. Riigijuhte saab valida, aga enamusele ei lähe valimised lihtsalt korda. Liiga keeruline protsess. Ei ole erinevaid showvoore. Ei saa Alexela kontserdimajas kuulamas käija. Peab kas kodus ise id-kaardi abil hääle andma või valimispäeval valimisjaoskonda ilmuma. Ja üldsegi kõik ju teavad, et poliitika on pededele. Aga vot siis, kui tulevad sellised otsused, siis tuleb järsku kõigil meelde, et oh sa tuss, kus nüüd on katk majas. Või siis kiidetakse takka, et väga õige, tulebki ilulõikusi teha, modernne maailm ei oleks muidu meie jaoks.

Omaltpoolt pakuksin välja veel mõned asutused, kus nimevahetus oleks paslik ja ehk isegi aitaks nende sisu massidele lähemale:

Vabariigi Valitsusest võiks saada Vabavalitsus – olgem ausad, riigi ja selle elanike peale ei mõtle see sats ammugi mitte. Seega milleks ennast piirata kartograafilise perimeetriga. Tahaks lihtsalt olla. Olla vaba, olla prii!

Riigikogust võiks saada Isemajandavate Rahvaesindajate Ühistu – ise määravad omale palgad ja hüvitiste piirmäärad. Aru nad kellegile ei anna ja tänu isikupuutumatusele ei saa neid vastutusele võtta enne, kui enamus kaasesindjaid nõus on. Edu selle diiliga!

Keskriminaalpolitseist võiks saada Tsentraliseeritud kuritegevuse järelvalveamet – ideaalis võiks ta siis kolida ka Eestima keskele, siis oleks tõeliselt tsentraalne asi.

Haridusministeeriumist võiks saada Ülima Valgustuse Otsingute Selts – sest olgem ausad, mis hariduse edendamisest me siinses gängsterite ja pätiplikade kogukonnas ikka räägime.

Tervisekaitseinspektsioonist võiks saada Toore liha ja muna Testijate Töökoperatiiv – boeuf a la tar tar kolm korda päevas ja ehk siis pääsed üle NOAtera.

Üldises plaanis aga olen arvamusel, et las minna kulla peremees! Ammu oleks aeg hakata juhtima riiki nagu start-up’i. Sebid papi taha. Teed mingeid asju. Kui hakkab tööle, siis äge. Kui ei hakka, siis vabandad investorite ees ja lubad tulevikus kohusetundlikum olla. Oma rahaga majandades on keerulisem opakaid plaane ellu viia – siis peab ise kannatama. Kui aga majandad teiste rahaga, siis on palju lihtsam endale õigustada riskide võtmist ja avantüüre. Elu nagu “12 tooli” – hommikul raha, lõunaks toolid; lõunaajal raha, õhtuks toolid; õhtul raha, hommikuks toolid …

Lõpetuseks sooviks aga tähelepanu pöörata ühele omalaadsele otsusele, mis nii spordisõprade kui ka avaliku üldsuse silmis laiemalt erilist kriitikalaviini ei pälvinud. Aga oleks pidanud pälvima. Nimelt pöördus rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA telekanalite poole palvega tulevikus mitte näidata “kauneid naisfänne” suures plaanis. FIFA arvates on ilusate naiste teleekraanidel eksponeerimine “seksistlik” ja viib tähelepanu jalgpallist eemale. Tinky-winky pow wow! Nüüd on mul selge, miks meie rahvuskoondise mängud nii depressiivselt mõjuvad. Rahvusringhääling näitab ju ainult jalkat (ja Liis Lemsalu isa). Või noh vahest näidatakse Jalgpallihaigla fännisektorit ka, aga see ei ole teab mis “seksapiilne vaatepilt” (samas, oleneb mängust). Järjekordne maailma müsteerium on leidnud oma lahenduse. Kui tahad, et rahvas oleks vähem pinges, näita palli! Ja üldsegi, miks neid ilusaid naisi sinna staadionile lastakse. Jalgpall on parem kui seks! Seega ei ole selle mängimiseks naisi vajagi. Eemaldada nad kõik tribüünidelt ja koheselt. Olgu ilus või kole. Kleenuke või paks. Blond või brünett. Vahet ei ole (ülekantud tähenduses sesmõttes, et …)

Kujutage ette, milline areng oleks spordis, kui kiirendusvõistlustelt kaoksid rajatüdrukud. Koheselt hakkaksid mehaanikud paremini tööle ja juhid oleksid rohkem keskendunud. Kiired ja vihased filmifrantšiis muutuks ka kvaliteetseks linateoseks, kui ilusad naised välja lõigata. Jääksid Vin Diesel, auto ja igavik. Ja üldsegi vaatab enamus mehi pornot stsenaariumi pärast. Ja kohati ka füüsilise fleksibiilsuse elementide tõttu. Aga nüüd siis jalgpall. Andke agu FIFA. (Arvestades seda, kui suures sitas nad oma majanduslike mahhinatsioonidega on, siis on tark tegu tähelepanu tutile tõmmata). Rohkem koledust ja õudust tribüünidele ja platsile. Näidake meile “nummisid mõmmikehasid”, “dadbody töömesilasi” ja “tünnivabriku modelle.” Kadugu pildilt “suured pommid”, “toblerone reied” ja “eva longoria lookalike’id”. Ilu on vaataja silmades, mitte kaameramehe kiimarluses. Edasi mitteseksistliku jalgpalli, rassismivaba spordi ja dopinguvaba võistluse hiilgava tuleviku poole!

#tahankoledat