Päev kui tahaks lõplikult lahkuda

Minu elu on taaskord jõudnud punkti, kus tahaks öelda “kõik! Aitab jamast! Ma lõpetan!” On aeg vabastada koht inimrassi hulka kuulumist väärivatele isikutele.

Olen olnud liialt kaua koormaks, see on muutunud naeruväärseks ja ebavajalikuks. Oleme ausad ja otsekohesed – teistele on see koormast vabanemine. Minule ka …

Ma ei suuda muud, kui valmistada pettumust ja olla pettumuseks kõigile keda tean ja kõigele, mida puudutan. Ma ei vääri kohta siin ilmas. Ei ole seda kunagi väärinud.

Ma olen väsinud otsimast vabandusi oma eksistentsile. Minu sisemine mina on ohtlikult lähedal sellele, et end lihtsalt välja lülitada ja lasta kehal vabakäigul kuristikku kulgeda.

See on võit! Argpükslik võidutseb näiliselt tugeva üle … Haprus lõhub kindlameelsuse kütked ja viskub vabadust püüeldes koos sisemise enesevihkamise ja vastikustundega lõputu õuduse lõppemise nimel hävitava hoovusesse …

Jah! Täna oleks ehk hea päev minna …