Mustand hüvastijätust …
Vahepeal on kole raske. Raske lihtsalt olla … Mitte füüsiiliselt – keha valud ja vaevad saab ära kannatada. Lõppeks on nede vastu ka ravi, kui seda õigel ajal saada muidugi.
Raske on olla vaimselt. Täpsemini leida selleks mingitki adekvaatset põhjust … Eriti, kui võttes kokku julguse ja üritades öelda, et sa enam ei jõua, pööratakse sinu öeldu naljaks.
Ma tean! Ma tean! Olen seda juba kordi ja kordi kuulnud ja sellepärast ei soovi enam sellele erilist tähelepanu pöörata, sest see sõnaline suvalisus teeb rohkem haiget kui kasu. Need sõnad on alati ühe ja sama sisuga – mis siis, et neid öeldakse erinevalt, välja kukub ikka ühte moodi.
“Ah, ma ei viitsi kuulata, sa oled täiskasvanud mees!” Jah, nii vanuseliselt kui ka teatavate mööndustega ka vaimselt. Aga reaalsus on see, et ka täiskasvanutel on valus. Kaotusest, abitusest, hirmust, üksindusest, lootusetusest … Nimekiri saaks olla vaata, et lõputu. Kui keegi ütleb midagi segast või räägib soovist teha lõpparve, siis ta karjub appi. Ta ei oska seda muud moodi teha, seega teeb nii … Kui sa ütled talle, et ei viitsi kuulata – siis on see veel hullem, kui üldse mitte midagi öelda. Parem on talle mite midagi ütlemata näkku sülitada, see teeb ka vähem haiget … Jah, ta on täiskasvanud. Aga tal on valus ja ta soovib kõigest ühte – et keegi kuulaks, keegi kasvõi korraks hooliks …
“Kle tõmba normiks eks!” Heh, hea öelda tõesti. Arvad, et ma ei ole proovinud. Mänginud kaasa kõiki neid mänge alates enese alandamisest ja enese alandamisega kaasa minemisest kuni kõige obskuursema imiteerimiseni välja. Kõike selleks, et kuuluda! Kuhugigi, kellegiga, millalgi …
“Korralik peatäis aitab!” Aitab, aitab! Korraks ehk tõesti … Kuniks see peatäis on sinu eksistentsi peamine põhjus. Iga korraga vajad sa rohkem ja rohkem. Iga korraga teed sa teistele rohkem ja rohkem haiget, aga sa ei saa sellest aru, sest see petäis ju aitab sind. Või nii nad räägivad. Ja siis sa ootad ja ootad, et läheks paremaks. Aga ei lähe … Läheb nii, et üks hetk enam ei mõju. Sul on valus ka siis, kui peatäis sees on. Ja loodad, et keha varsti enam ei viitsi.
Ma ei ole siin ilmas tundnud suuremat hirmu, kui hirmu omaenda mõistuse lõpliku alistumise ees. Kui enam ei leia ühtegi ratsionaalset põhjust, et edasi minna. Kui enam ei ole ühtegi argumenti, mis veenaks, et kogu see jama nimega elu on küünlaid väärt. Kui arvamus, et ilma sinuta on teistel kordades parem kui sinuga …
Selle kõikeneelava tühimiku äärel seismine on külm ja koolnukangeks tegev kogemus. Ta haarab su südamest kinni ja ei taha väga lahti lasta. Ta on su endale saanud ja iga hetkega jääb su meeltel vähem ja vähem põhjuseid vastu panna. Keha on juba ammu alistunud. Ta ainult ootab, et saaks normiks tõmmata. Mitte olla. Mitte olla teistele tüliks, koormaks, takistuseks …
Viimases hädas oled sa iseenda peale kuri, karjudes endale midagi sellest, et see on argpüksi väljapääs. Mehed ju ei nuta! Ära ole pehmo! Ja muid selliseid klišeelikke idiotisme. Neid samu idiotisme, millede külge naaldumine su siia tühimiku äärele tõigi …
Sa loodad, et sellel saatuslikul hetkel süttib su silmanurgas viimane tuluke, mis näitab korraks valgusvihus millegile, mis annab lootust. Aga mida lähemale sa sellele tühimikule liigud, seda raskem on sellel leegil süttida.
Unetud ööd, tühimikust välja ronivad tumedad mõtted, soovimatus olla teistele koormaks. See on see teine elu, millest paljud midagi kuulda ei taha. See hirmutab neid ja sa oled sellega üksi. Ja see on see kõige hirmsam koht kus sa kunagi olnud oled …