Habe ja nümf

Habe oli alati olnud teadlik, et naised ei näe temas ilu selle kõige lihtsamas mõttes. Ta ise ei olnud seda endas kunagi näinud, ning sellest tulenevalt ei olnud tal ka põhjust oodata, et keegi selle tema eest üles leiaks. Küll aga oli ta teadlik, et tema karune olek ja tahumatud näojooned äratasid nii mõneski neidises algeliseld, loomalikult ohtlikud, ihad.

Nii oli olnud ka naisega, kes võttis ta südame oma haardesse veel enne, kui tal oli tekkinud võimalus temaga isegi ühte sõna vahetada. See oli nagu välk selgest taevast. Kooliaegsetest raamatutest oli ta kirjandustunni tarbeks lugenud, et sealsed tegelased leidisid end seletamatul kombel niivõrd äkiliselt naiseliku ilu ja graatsia haardes, et ei söendanud isegi kahelda selles, et tegu oleks armastusega. Habe oli veetnud enamuse oma elust teadmisega, et inimesed näevad temas kõike muud kui inimrassi kaaslast kuid sellele vaatamat oli ta ikkagi alati salajas lootnud, et ehk läheb temal sama hästi, kui tollel koletisel, kelle tulipunase lillekese järele oli saabunud kaunis neid. See lootus oli aga alati kooseksisteerinud ratsionaalse tedmisega, et kõik muinasjutud peavad ükskord lõppema ning päris elu on kõike muud kui muinasjutt.

Aga siis see juhtus. See oli väga triviaalne olukord. Öö. Klubi. Garderoobijärjekord. Habe oli talle omaselt taaskord klubiuksel valves ning luges mõtteis minuteid, mis klubi avamisest möödunud olid. Aeg mitte lihtsalt ei veninud, see vaat et seisis paigal. Ja ühtäkki jäi tema pilk seisma. Miski ebamaine jõud naelutas ta ühele kohale jäigalt kinni. See, mida ta nägi, halvas tema keha ja vaimu. Ainus, mis tema mõtteid okupeeris, oli ühe nümfi kontuur.

Freudil oli õigus – mehed otsivad naises oma ema. Ta oli miniatuurne ja graatsiline. Tema tumedates silmades sähvis kindlameelsuse leek, mis nagu Habe hiljem joovastusega teada sai, lahvatas kirehetkeil põrgutulest kuumemaks. Ta näojooned olid nukulikult süütud, kuid neile langev tänavalambi vari andis märku, et vaga vesi, sügav põhi.

Habe teadis tol hetkel, et see naine on end tema mõtteis sisse seadnud sama kindlalt kui tema hinge seest põletav viha kiusajate vastu. Ta teadis, et tema maailm ei ole enam iial endine. See tundmatu sireen on talle sama hukatav, kui Odysseusele. Aga temal ei ole laevamasti, mille külge end siduda lasta. Tal on kõigest see öö, mis on nii tema varjaja kui ka valitseja.

Esimene kord nad ei rääkinud sõnagi. Ta isegi ei märganud teda. Ja see tegi Habeme hingele valu. Ei märganud ta ka teisel ja kolmandal korral. Ja siis muutus valu nii tugevaks, et Habe ei pidanud enam vastu. Ta leidis põhjuse teda kõnetada. Nende vestlus oli lühike aga meeldiv. Habeme jaoks oli iga sõna justkui jumalate peopesadelt tilkuv ambroosia. Tema hääl oli mahe, kuid selles oli tunda rauda. See oli sensuaalne, kuid kõikus kohati kalkuse piirimail. Habe mõistis sellest esimesest vestlusest, et kui tal oleks võimalus selle naisega koos olla, oleks ta nõus tegema kõike, mis tolle nümfi hing ihaldas. Ta teadis juba esimesest sõnast, et on kohtunud naisega, kes on võimeline käsutama teda ilma, et ta kunagi vastu hakkaks. Ta oli nõus tema eest surema veel enne, kui ta tõeliselt teadis tema iseloomu, soove ja ihasid.

Aja möödudes sai Habe teada, et neiul on meeldiv tema seltskonnas olla. Ta oli löödud, kuid seda kõige paremas mõttes. Ta ei olnud kunagi arvanud, et on võimalik leida naist, kes oleks temaga millegi muu kui raha või kaastunde pärast. Kas tõesti on jumal olemas? Ei tea … Kuid kui see naine ütleks, et on, siis ta usuks.

Habe oli oma joovastuses nii hullumeelne, et peale mõningast suhtlemist sotisaalmeediakanalite vahendusel otsustas ta teha midagi, mida ta poleks kunagi arvanud ennast tegevat. Ta kutsus tolle naise endaga kohtama. Olles läbinud karmi elukooli inimlikust riukalikusest oli ta ettevaatlik, ning ajastas kohtingu oma sünnipäeva ajaks. Ta lootis, et ehk on neiu vähemasti kaastundest nõus temaga aega veetma päeval, mis enamuse inimkonna jaoks on vaat, et sama tähtis, kui jõulud. Habe oli seitsmendas taevas, kui neiu vastas, et “jah! Muidugi ma tulen!”

See oli parim õhtu tema elus. Ta oli olnud valmis selleks, et peale õhtusööki on neiu viisakalt mõnda aega tema seltskonnas ning siis leiab põhjuse lahkuda. Nii aga ei läinud. Aeg lendas kui linnutiivul ning enne, kui Habe jõudis mõelda, et kaua talle veel armuaega on antud oli käes juba varajane hommikutund. Nad olid käinud mööda linna – jalutamas, baarides, isegi klubis. Ning siis ühel hetkel leidis Habe end trammipeatusest ootamas esimest trammi. Ta ei tahtnud, et tütarlaps läheks, aga ta teadis, et tal puuduvad igasugused eeldused tema mitteminnalaskmiseks.

Ta seisis seal kui saamatu kutsikas. Silmad ahnelt tema silmadesse puurimas. Ta ei julgenud hingata. Ta ei julgenud mõelda. Ta soovis, et ta oleks Faust. Ta soovis, et hetk peatuks. Ta anus, et hetk viibiks viivu veel. Ja siis see juhtus …

Habe oli nii šokeeritud, et ta punastas. Seda oli näha ka tema puhmas habemetuti tagant. Tütarlapse huulte maitse tema huulil. Tema keele põletav kuumus. Tema peopesade soojus tema näol. See oli Eeden. See oli rohkemat, kui ta oleks kunagi osanud ihaldada.

Neiule pakkus tema kohmetus palju nalja. Ta ei jätnud kasutamata võimalust, et juhtida tähelepanu asjaolule, et nii suur mees ja nii uje. Aga samas ütles ta ka, et see olevat armas.

Hommikul ärgates ei suutnud Habe ikka veel uskuda, et see mis ta koges on ilmsi. Neiu tema kõrval magas rahulikult ja sügavalt. Habe veetis tunde vaadates kuidas ta magab ning ketras oma peas REM’i lugu “At My Most Beautyful” lugedes tema kõrval magava naise ripsmekarvu. Ta oli paradiisis. Ta ei soovinud sellest seisundist kunagi tegelikkusesse naaseda. Aga häirekell tema tumedais ajusoppides andis talle märku, et varsti ei ole tal pääsu. Ta peab naasema sellesse maailma täis koledust ja hirmu.

See naine muutis teda. Ta lakkas olemast see, mis ta oli enne. Enam ei näinud ta oma tööga kaasnevat vägivalda kui mängu. Ta nägi seda kui rõvedat, aga samas paratamatusest tingitud, vajalikkust. Vägivald oli ainus asi, mida Habe mõistis ja oskas. See tappis teda sisemiselt iga päev. Rohkem kui liigne alkohol, mida ta isa surma järel aina rohkem tarbis lootuses, et ta päriselt sureb. Et ta saab isa juurde. Et ta saab oma sitaste eluvalikute ning kõlvatu käitumise eest armu paluda.

See peatus ajaks, mil too graatsia oli temaga. Ta andis talle põhjuse elada. Olla midagi muud kui friigivälimusga turvamees, kelle larhv oli tema visiitkaart. “Kole kui öö!” tavatsesid klubikülastajad öelda kui ta oma karvase kämbla nende teele ette pani ning soovitas neil leida mõni muu koht, kus oma stressi maandada.

Aga kõik muinasjutud peavad ükskord lõppema. Habe oli oma valvusel minna lasknud ning peale mitmeid kuid õnne ja naudinguid oli ta lollil kombel päriselt uskuma hakanud, et on leidnud oma eluteele kaaslase. Ta teadis, et neiu ei olnud väga õnnelik selle üle, et ta ööd ja päevad tööl on, aga ta lootis, et on piisavalt hea ekvilibrist, et olemasolevat habrast tasakaalu säilitada.

Ühel järjekordsel ööl uksel olles sai ta oma unelmatenaiselt sõnumi, et too on minemas peole ning ootab teda pikkisilmi seal. Eriti rabav oli asjaolu, et tol ööl lõppes Habeme vahetus varem ning justkui noor kaljukits keksis ta õnnetiivul kohtuma oma unelmatemuusaga.

See, mis järgnes oli kalk ja ärateenitud, nagu elu Habemele juba väga varakult õpetanud oli. Ainus, mida ta järgmisel päeval selgelt mäletas oli klubi saali sisenemisel talle avanenud vaatepilt. Naine, kes oli esmakordselt tema elus viinud ta selleni, et Habe päriselt tundis midagi peale viha, oli kellegi teise embuses ning suudles teda ahnelt. Esmase šoki järgselt selgus, et tegu oli tema hea sõbraga. Mehega, kes tavatses öelda, et ei annaks talle kunagi põhjust ennast vihata.

Habe istus voodiserval ning suitsetas. Ta ei lubanud seda oma kodus kunagi, kuigi oli ise suitsetaja. Tuhk kukkus vaibale, sinna juba kogunenud konide keskele. Habeme käed olid marraskil, kuid arvestades seda, et peale katset oma “sõbra” kolju tabava paremsirge ning vasakhaagiga kildudeks lüüa ning olles turvameeskonna poolt tänavale tõstetud avastas Habe oma uue spaaringpartneri – kiviseina – oli tõsisemate vigastuste puudumine hämmastav.

Tol hommikul suri Habe sisemiselt täielikult. Või nii ta mõtles kuniks avastas, et vaatamata vihale, mis tasapisi vaibus, ei suutnud ta kunagi mõelda sellest naisest kurja. Ta oli tema jaoks kõik ja rohkemgi veel.

Nad ei kohtunud pikalt. Ta vältis kohti, kus Habe käis või töötas. Peale aastatepikkust vahet, kui nad jälle kokku sattusid, pidi Habe tegema kõik endast sõltuva, et mitte teda oma haardesse võtta. Ta oli tema narkootikum. Ja ta teadis seda. Ta teadis, et sureb teadmisega, et oli liiga nõrk, et hoida kinni seda ühte ainsat naist, kes teadis tema olemust … Ja ta teadis, et see naine teab seda temast paremini.