Kurjuse kirjeldamise nautimine kui sisemise kurjuse vallapäästmine

Mäletan oma lapsepõlvest üht naljakat seika. Olen kõhuli vanavanemate korteri aknalaual, käes tubaseks kasutuseks mõeldud televiisoriantenn, ja üritan tabada paremat signaali. Õigemini üritasime – tegelesime sarnase füsioloogilis-psühholoogilise gümnastikaga isaga korda mööda. Harjutuse aluspõhjus oli oma olemuselt aga banaalselt argipäevane. Nimelt üritasime televiisori ekraanil sahisevat “sipelgate lumetormivangistust” selgema pildi vastu välja vahetada, kuna Soome kanali pealt tuli “King Kong”. Õigemini üks kingkongiaana osadest. Aga lapsena olin ma sellest osast täiesti lummatud, kuna see oli osa, milles teadlased hiigelahvi koljut uurivad ja selle tarbeks selle lahti lõikavad. Olin nagu laps kommipoes, kui see stseen algas – sama elevil kui Kanye West valges majas.

Mingil arusaamatul põhjusel oli groteskne “kurjuse” kirjeldamine või visualiseerimine mulle omamoodi atraktiivne. (Mis seal salata. On tänase päevani. Muidu ma ju sellest siin ei kirjutaks). Tolles konkreetses “King Kongi” saaga osas oli küll väidetavalt tegu teadusega, aga filmi konteksti arvestades oli mul hiigelahvist küll kahju, kuna katse eesmärk oli ta taltsaks flegmaatikuks muuta. Samas sisimas olin ma ikkagi õhinat täis essseisva opereerimisstseeni ootuses. Samasugune õhin tuleb mul alati peale siis, kui vaatan “Ristiisa” saaga esimest osa, kus jonnakas filmiprodutsent ärgates oma lemmiktäku pea enda linade vahelt leiab ja sellepeale täielikku hüsteeriasse satub. (Raamatus muide on seda episoodi ka väga kütkestavalt kirjeldatud).

Omalaadne muutus toimus minu suhtumises aga siis, kui olin peale esimese kahe filmi nägemist jõudnud lugemisjärjega kunagi jõulukingiks saadud Thomas Harrise “Hannibalini”. Olen tänini korraga pettunud ja võlutud faktist, et filmitööstus otsustas filmi tarbeks kasutatud käsikirjas lõpetada kurikuulsa inimsööja ja põikpäise föderaalagendi suhte visuaalselt groteskse kuid raamatulehekülgedel gootilikult sensuaalse flirdi tasandil. (Need kes on raamatut lugenud teavad, et saaga lõppeb palju helgemalt kui morbiidne jäsemeohverdus). Olles lugenud läbi lõpuloo, olin ma veendunund, et pean lugema ka teisi teoseid, et saada parem pilt sellest, mis tegelaste suhte jooksul tegelikult juhtus. Lugedes Harrise groteskseid kirjeldusi “Voonakeste vaikimise” antikangelase lihalike vajaduste kohta ja teda tabada üritava algaja uurija konarlikke diskussioone rafineeritud maitsemeelte ja kõrge inteligentistasemega sotsiopaadiga tekkis minus tunne, et säärane kirjutaimisviis võib olla omalaadne “sisemiste deemonite” taltsutamise viis. Vähemasti ei soostunud ma arvama, et ükski kirjanik, olgu ta nii novaatorlik kui tahes, “sunniks” enda fantaasiat manama ette kujutlusi, mida tema alateadvuses, selle kõige tumedamates ja peidetud soppides, juba tallel ei ole.

Kurjus on paraku osa meie elust. Selle aktsepteerimine on vajalik ümbritseva reaalsuse adekvaatseks tajumiseks. Kirjaniku poolt esmapilgul mõeldamatutena tunduvate tegumoodide kirjeldamine on minu arvates üks võimalus “kurjuse” kui nähtuse ja omalaadse fenomeni sisemiseks lahti mõtestamiseks. Ja mis seal salata. Oma soovide ja ihade kirjeldamine nõuab suuremat enesekontrolli kui nende teiste peal välja elamine.

Kui lugeda John Fowlesi “Liblikapüüdjat”, avaneb meile üksiku hinge piinatud maailm. Introvertse ja üksiku liblikatehuvilise mõttemaailma valdab korraga rõhuv unelm “ideaalsest” kaaslasest, ning ta pühendab kogu oma eksistentsi vaid ühele eesmärgile – luua tingimused, mis oleksid tema ideaalse kaaslase jaoks perfektsed ja seeläbi hoiaksid ära temas lahkumismõtete tekkimise. Paraku ei arvesta meie peategelane sellega, et olenemata sellest, kui perfektne üks keskkond on, ei saa inimest, nagu ka liblikat, sundida endaga jääma muul moel kui surmas. Nii ei õnnestugi tal oma tahte vastaselt isoleeritud tütarlast endale hoida ja lõpuks on ta sunnitud oma kinnipeetava eluküünla kustutama. Kuid ei lähe kaua enne kui ta uuesti igatsust tundma hakkab ja järjekordse kaaslase otsinguile asub.

Kindlasti ei soovi ma väita, et romaani autor kirjutas oma sadistliku plaani käsikirja. Küll aga leian, et tegu võis olla omalaadse “halbade mõtete” vabastamisega. Negatiivsete emotsioonide endasse kogumine ei too kaasa midagi muud peale nende kuhjumise tagajärjel tekkiva pinge, mis lõpptulemina väljapääsu otsima hakkab. Niisuguseks väljapääsu võimaluseks sobib kirjasõna kindlasti etemini kui teod ja nende füüsilised tagajärjed.

On ju kirjanduses rohkem kajastust leidnud tegude tagajärgede põhjal tehtavate, roimari tabamisele suunatud, järeldustoimingute analüütiline kirjeldamine, kui seda on roimarit tabada üritava kangelase katsed pahalast mõista. Alternatiivina klassikalisele detektiiviromaanile saab lisaks eelpool mainitud Thomas Harrise inimsööjast arsti ponnistustele leida armastust ning John Fowelsi kirjeldusele armuvalus liblikapüüdjast poissmehest välja tuua veel mõningaid minu arvates omalaadseid “hea ja kurja” vaheliste suhete segapundarde kirjeldusi.

Tess Gerritseni sulest pärinev “Rizzoli & Isles” saaga pajatab loo kahe naise sõprusest, mis pannakse järjepidevalt proovile õõvastavate kurjuse ilmingutega, mis lõppkokkuvõttes viivad banaalsete aluspõhjuste avastamiseni. Kontekstuaalset tausta pakub sõbranjede seiklustele nende isikliku elu varjupoolte dihhotoomia. Töölisklassi pere ainsa tütrena kahe venna kõrval sirgunud Bostoni politseinik Jane Rizzoli on vendunud kurjuse vastu võitleja, kuna on ise kurjuse käest napilt eluga pääsenud. Kohtumist sadistliku sarimõrvariga meenutavad talle tema armid igapäevaselt. Tema parim sõbranna ja truu “võitluskaaslane” patoloog Maura Isles avastab aga nende koostöö käigus verdtarretava saladuse – tema bioloogilised vanemad olid sadistlikud inimkaubitsejad. Maura kohtumised oma vangistaud emaga meenutavad kohati Clarice Starlingi ja Hannibal Lecteri akadeemilist laadi diskussioone. Küll aga üritab Bostoni peapatoloog oma kohtumisi bioloogilise vanemaga iga hinna eest vältida, samas kui nooruke föderaalagent on juba suhtlemise algusest peale vastu oma tahtmist lummatud karismaatilisest keskealisest härrasmeesmõrvarist. Endise kirurgi meditsiiniline taust lisab romaanides aset leidvatele veretööde kirjeldustele värskendavat kliinilist täpsust ning loob omalaadse “õuduste auditooriumi” – meedikutele teada olevate inimkeha saladuste võikalt paeluva esitluse kogu selle võlus ja valus. Samuti on sarja üheks läbivaks tooniks idee sellest, et kui keegi ei üritaks kurjust peatada, siis oleks see ammu juba maailma enda võimusesse haaranud.

Endise kriminaalpsühholoogi Chris Carteri (ei ole see kutt, kes siresäärse punapea keldrikahvatu ufoloogiga kokku viis) sulest pärinev raamatuseeria Los Angelese lapsgeeniusest insomniast vaevatud politseidetektiiviks sirgunud Robert Hunterist on rikkalikul kogemusel põhinev tour de force “kurjuse” mõttemaailma. Igas osas tuleb peategelasel ristata piigid kurjusespektri tumedaimal alal asuvate tegelastega ning iga kord on võitluse rõhuasetus intellektide lahingul. Carteri elavad kirjeldused peategelase vaimsest võitlusest mitte langeda nietzschelikku “kurusse”, samal ajal säilitades terav analüüsivõime ja keskendumine eesmärgile, on sarja tunnusmotiiv. Seikluste käigus avastame me paraku, et suur osa tegelase arengust on omistatav erinevate tragöödiate jadale ema surmast kuni lapseootel pruudi mõrvani, kuid ikka ja jälle leiab peategelane end kurvalt mõttelt, et isiklik kogemus, nii kurb ja traagiline kui ta ka poleks, on teinud temast just selle õige valiku ristamaks intellektid nendega, kelle eelistatuimaks mõtisklusteemaks on kurjus. Carter toob lugejate ette nii väärastunud fantaasiad kui ka kalkuleeritud kättemaksule suunatud sadismi. Küll aga on iga loo keskmes nö “murdepunkt”. Sündmus, mis lükkas antikangelase üle ääre kurusse ja purustas tõkke mõeldamatu ja mõeldava vahel.

Minnes tagasi algusmõtte juurde, sooviksin ma oma viimase näitena kasutada üht teist kriminaalset armastuslugu. Sedakorda Portlandi politseiuurija Archi Sheridani ja psühholoog Gretchen Lowelli ehk ” Huulepulgamõrvari” vahel. Autor Chelsea Cain on võtnud inspiratsiooniks lekteriaana ning graatsilise vangerdusega loonud lummava ning intriige täis “keelatud vilja” ihaldamise saaga. Sarnaselt Hannibal Lecteri viimase ohvri/tabaja Will Graham’iga on Archie Sheridani elu igaveseks muutunud peale seda, kui teda tapja püüdmisel abistav seksapiilne terapeut osutub tagaotsitavaks sadistlikuks mõrvariks. Saaga keskendub Archie ja Gretcheni salajasele suhtlusele, mis järgneb neiukese psühhiaatriahaiglast põgenemisele. Sarnaselt Will Graham’iga on Archie intrigeertiud teadmisehimust, mis annaks talle selgituse selle kohta, kuidas Gretchen selliseks muutus. Ja täpselt nagu Clarice Starling on Archie teadlik, et tema tunded sotsiopaadist mõrvari suhtes on ühiskondlikult taunitavad, ning mõjuvad laastavalt tema perele ja sõpradele. Kuid sellest hoolimata on ta oma instinktide ja tunnete ori ja ei suuda ennast kontrollida ning ihkab ikkagi lähedust keelatud armastatuga.

Põhiliseks erinevuseks Harrise ja Caini dualismis on see, et kui Harris keskendub rohkem vaimsele sidemele oma antipoodide vahel, siis Cain ei pelga lihaliku ja vaimse ihalist tasakaalu. Harrise saagas on Hannibal isakuju. Intellektuaalse arengu etalon. Kogemuste põhjatu anum. Caini seksapiilne sarimõrvar on kimbasingerlik kalkuleeriv ja külm võrgutaja. Ta teab nii oma vaimseid võimeid kui ka füüsilisi atribuute. Ta on kogenud selles mida ta teeb. Ja ta naudib seda iga hetk mil ta sellega ametis on.

Harris on paberile pannud jäise loogika varjupooled. Cain üritab korraga võrgutada nii “keha” kui “vaimu”. Mõlemad aga sobravad keelatud/ihaldatud duaalsuse telgitagustes ning üritavad pakkuda vähemalt fiktiivsel tasandil sobilikena tunduvaid põhjuseid kõige võikamate tegumoodide rakendamiseks.

Kindlasti on kirjanduse varasalves peidus veel tohutul hulgal sääraseid näiteid, mis kõik omavad ühel või teisel moel seost autorite endi sisemiste võitlustega. Mõnel lihtsalt tuleb nende võitluste pidamine välja meeldejäävamalt kui teisel. Aga selles ongi kirjanduse kui meediumi võlu. Ole sa nii konarlik või rafineeritud kui tahes. Alati jääb sinust jälg, mis on ühel või teisel moel kellelegigi atraktiivne. Olulisim on aga see, et valitud meedium tooks kaasa vajaliku vallapääsu sees pulbitsevale ängile.