Corona ja chill
Mida suuremaid mõõtmeid pandeemia võtab, seda suurem on sisemine kihk mässata ja vastuhakumeelsust üles näidata. Ja eks ta ole ju ka arusaadav. Ilmad lähevad ilusaks. Päike piilub pilvede vahelt välja ja paitab soojalt. Ja sina pead umbses ruumis kinni istuma. Nagu mingis vanglas oleks raisk!
Osadele see karantiin ju seda samust “vangistust” ju ka tähendabki. Ja ma ei mõtle neid karastunud kante ja gangreenivabu gängstereid, kes oma liikumisvabadusele veel enne viirusepandeemia saabumist “Rootsi kardinate” taha kolimisega tõsised piirangud seadsid. Ei ei ei! Mina pean silmas neid väeteid ühiskonnaliikmeid, kes kohusetundlikult pere rajasid ja lapsed majja tõid. Vanglaelus on vähemalt enamus päevast suhteliselt üksluine ja vähese osavõtuga. Tund aega saad jalutada ja siis tagasi nari peale oma juba toime pandud ja potentsiaalsete uute kuritegude üle fantaseerima (ainult “Fanta” ja eeter on puudu, et tõeline “fanteerika” sisse lööks).
Pereinimese jaoks on karantiin kui koonduslaagrisse saatmine. Vähe sellest, et oodatakse töö tegemist (seda muidugi juhul, kui kaugtöö võimalus on olemas), siis lisakoormana on veel elukaaslane ja lapsed ka kodus! Ja ühtäkki selgubki kurb tõde, et aeg on piiratud vara ja selle jagamine on üks paras piin, eriti veel siis, kui jagada väga ei taha. Õpetajad, va paadunud parasiidid ja tarbetu infomüra edastajad, koormavad aju “e-kooli” kaudu – muudkui jälgi, et tatikad oma asjad tehtud saaks ja aita veel tagatipuks kaasa kah! No mille kuramuse päralt peaks keegi tahtma võõrast tööd ära teha. Isegi siis, kui sellest oletatavalt oma enda lapsele kasu võiks tulla. See tegemise protsess on ikka meeldivam kui tagajärgedega tegelemine. Elukaaslane (osadel ka abikaasa või partner) tahab ka omi asju teha, mis lastega peredes tähendab automaatselt seda, et vastutus marakratimaratoni ohjamise ja raamides hoidmise eest langeb selle õlule, kes aeglasemalt kätt tõstab. Mis “abi” või “partnerlus” see selline on, kui kogu aeg tahetakse midagi saada ilma, et arvestaks teise poole kõrgendatud vajadustega. Aga noh – nagu juba filmiklassika teab öelda, siis “Mehed ei nuta”. Küll aga on neil aeg ajalt tendents ennast annakareninalikult rongi ette asetada või mõne muu leidliku viisi läbi kogu selle pandemooniumiga lõpparve teha. Ja no lastest ei hakka ma üldse parem rääkima. Ei mingit kaastunnet, hoolivust ega arusaamist vanemate vajaduste suhtes. Kurat, kas nad koolis ka nii käituvad? Ei usu! Minu omad on ju tublid ja targad ja viksid. Lihtsalt praegu on miski kuri deemon või ehk suisa saatan ise nende keha üle võimust võtnud ja tahab mind lõplikult murda. Aga säh sulle sitalindivarusid! Ma ei murdu – ma lähen hoopis õue mängima ja hullama!
Just nii! Viimases hädas leiavad kõik need nurka aetud ja eluteega kuristiku servale jõudnud väetid ja oimetuse äärel olevad lapsevanemad lahenduse välisilmaga kontakteerumises. No mis seal ikka valesti saab minna? Lähen jalutan lastega mänguväljakuni ja tagasi – vahepeale ehk pisut mürglit väljakumurul või liival. Ja siis, oppa-opa-pa, selgub et teisedki on sama lahenduseni jõudnud. Ja no kuidas sa nad äragi ajad – valitsus ju ütles, et hoidke distantsi ja ärge üksteisele liiga lähedal viibige. See sama valitsus muide, kes reastas ka riskgrupid ja sellest tulenevalt saab teha kiire kalkulatsiooni, et ei mina ega ka minu lasped sinna va “riskigruppi” ei kuulu. Puhas võit! Saab rahus edasi tuuseldada ja siis, kui vändrikel võhm välja, tarib nad koju ja paneb ekraani ette joonisfilmist zombeerumise asendisse. Oluline on mitte vahepeal unustada nende pudrumulkudest pisku palukesi sisse poetada – muidu ehk nälgivad ära või lihtsalt hakkavad kütuse puudulikkuse kiuste jonnima. Jälle rahu maa pealt läinud!
Koduteel märkad aga, et “oh sa raks!” Naabrimehed on juba grüünes end sisse seadnud. Vaata aga vaata – pudel käib ringi ja liha susiseb vardas. Nüüd kiirelt koju ja välja teenitud puhkehetke nautima. Ongi juba naise kord see santlaager üle võtta. Mees teab, mis mees teeb! Mina olen majas peremees – kui just naine kuuldeulatuses ei ole või ämm külla pole tulnud. See viimane ajab külmajudinad peale kohe. Enne nakatun koroonasse, kui et selle “issijasega” ühe katuse all pean olema. No nii, lapsed toas ja minku-vinku. Kurat õigel ajal jõudsin kah – poed veel lahti, saab pooliku juurde tuua. Sest kuidas sa ilma “lauluõlita” häälepaelu korras hoiad. Ja üldsegi, ei meenu kordagi kus ilma pudelita oleks olnud midagigi naabritele öelda või veel vähem üldse mingitki tahtmist nendega läbi käija. Las minna kulla Stroomi rand, su liivakalmud härma! Ei iial lõppe palagan, ka siis kui kõik on kärvand!
Oeh! Eile sai hästi istutud. Kahju, et pead ei saa parandada. Naine ei luba enne poodi, kui lastega tegeletud on. Huh-huh-huu! Läbi pohmaka pudeli poole, ei muud. Nonii, mis nüüd siis – lapsed on telku ette rakesse pandud, mingi kuradi leituajaplika seal seletab, kiikame uudistelehtedele. Tvaju tõ mat! No mida veel! Mis mõttes pannakse kõik mänguplatsid kinni ja avalikud kogunemised keelatakse täielikult. Jobana Tallinn ma ütlen. Ammu juba teadsin, et tuleks mujale kolida. Leheski kirjutas, et see “Mujal” on üks igati vinks vonks küla ja asjad käivad nii nagu peab. Ai raisk ma neile korraldan. Enne suren poistega mättal, kui mingi keelu pärast välja minemata jätan. Ei murdnud meid fašistid ega kommunistid, ei murra meid ka tae-kwon-do!