Olla mitte midagi
Mu koha toiduahelas määratles suhteliselt varajases nooruses ühiskonna suhtumine ja hoiakud minusuguse olendi suhtes. Ma ütlen meelega “olend”, sest inimeste hulka mind naljalt ikka ei liigita. Ja nad ei lasknud mul seda kunagi unustada.
(Nüüd, aastakümneid hiljem, sattudes lugema Franz Kafka kirjatööd nimega “Kiri akadeemiale” leidsin ma ennast samastumas millegagi! Ma poleks ealeski arvanud, et minu olemust oleks saanud nii osavalt kokku võtta, aga mida ma ikka imestan – see on ju Kafka!)
Ma olen ei miski. Looduse ebaõnnestunud vimka. Tahaks öeld, et “mitte keegi”, aga ei saa olla elusolend, kui oled kogenud materiaalse eksistentsi mingite etappide jooksul kohtlemist, mis võrdsustab su “eseme” mitte “inimesega”. Sõnade jõud torkab kargemalt kui vahe tera.
Ma mäletan kuidas ma lapsepõlves tihti mõtlesin, kui õnnetu saatus mu vanematel on. Olla karistatud esmalt millegi minulaadsega … Ja alles siis olla õnnistatud pojaga. Vähemasti saab mingis morbiidselt naljakas võtmes väita, et loodus (või jumal … või mis iganes väärastunud kuri geenius seda traagilist satiiri nimga elu kokku seab …) oskab mängida inimestega vingepussi. Aga samas ta ikkagi annab väga head panused – 50/50 või isegi “fifty sixty tšaansi” nagu Matti kord ütles …
Minu vanemad pidid esmalt neli aastat ahvi eest hoolitsema ja siis said õnneks lapse ka. Aga kui nüüd positiivsest küljest vaadata, siis vähemalt oli koduloom kohe nurgast võtta. Mul on suur lugupidamine ja ei midagi muud, kui armastus oma vanemate ja oma venna vastu. Mul on neist lihtsalt kahju. Nad väärisid ja siiani väärivad nii palju paremat. Ja ma teeksin kõik, et neile seda anda …
Aga see on paraku üks nendest paljudest asjadest, mida mina kahjuks muuta ei saa. Küll aga avastasin ma Kafkat lugedes, et minu tee siin hallis olemises kulges alguses suhteliselt sarnaselt tema laevapuuris istuvale ahvile. Mind pole veel kunagi puuris hoitud, aga küll jõuab aeg ka selle vea parandada. Head puuri ei saa ju ometi raisku lasta!
Rääkima ja muid trikke õppisin minagi teisi imiteerides. Teisisõnu “järele ahvides” nagu pärdikule kombeks. Tänaseks päevaks olen ma selles mölisemise ja lolluste kritseldamise kunstis kuhugi maale vast välja ka jõudnud, aga ega sealt midagi adekvaatset väga ei tule, seega ei tasu sellele absoluutselt mitte mingit tähelepanu pöörata. Dresseeritud koduloomad ei ole teab, mis suur luksus tänapäevamaailmas – ja no nõukaajal oli see veel vähem luksus, sest kõik, mis majapidamises olemas oli tuli kiirelt tootlusesse suunata.
Minust küll suurem asi “asi” ei tulnud, aga see on nüüd teada fakt ja ega siin enam midagi väga teha polegi. Tuleb leppida sellega, mis on ja proovida vältida suuremaid sekeldusi. Loomadega ei olegi põhjust suurem asi seltsiv olla – siis nad kiinduvad liiast ära ja ei saagi neist rahu. Minusugune pärdik õnneks õppis suhteliselt kiiresti omaette hoidma ja teisi mitte segama. Vahepeal ta ikka tegi mingeid kaitseid tähelepanu saada – iga järgmine lollim kui eelmine – aga piisava ignoreerimisega saab sellised lollid initsiatiivid kiirelt tappa. Ja koos nendega kaob ka nende algataja …
Ma tean nüüd, et olen anomaalia. Vigane numbrite jada maatriksis. Mu aju on mulle seda korduvalt edastada püüdnud, aga ahvile omase apaatsusega olen ma üritanud kõigest väest seda mitte mõista. Ma tean, et murele on lahendusi. Aga ma tean ka seda, et osad neist mõjuvad teistele rängemalt ja osad ei oma vaat, et mingit mõju. Mu ainus lootus on leida lahendus, mis kuuluks teise kategooriasse, mitte esimesse …