“Unustatud Raamatute Surnuaed” kui innustus olla raamatusõbralik
Oma teoses “Tuule vari” tutvustab Carlos Ruiz Zafon meile ühte omapärast Barcelona raamatukogu. Tegu on kohaga, kuhu raamatukoguhoidja väite kohaselt leiavad tee kõik “halvasti koheldud” või “unustatud” raamatud. Teose peategelasele, noorele Daniele’le, tundub see koht maagiline. Kui mõte pärida oma isa raamatuäri ei tundu talle algselt kuigi ahvatlev, siis mõte muutuda selle müstilise koha raamatukoguhoidjaks on palju köitvam.
Mina ise sattusin Zafon’i loomingule juhuse tahtel, või noh vähemasti saab öelda, et kokkuhoiupoliitikast tulenevalt. Olles tudengina kaugel Uduse Albioni pealinnas, viskas saatus ühe omapärase vimkana minu teele ülikooli ühiselamu asukoha. Õnne (ja kohati ka õnnetuse) kombel sattusin ma resideeruma Camden’isse. Enne Londonisse saabumist polnud ma sellist omapärast kohta kunagi näinud. See oli kui kultuuride virvarri ja võimaluste erinevuste segapuder. Inimesed, kohad, kombed – kõik oli korraga nii võõrastav kui ka väljakutsuv. Ja võite ise arvata kui kiirelt üks Nõukogude Liidus sündinud “kodumaine poolsibul” oma üheksakümnendate taasiseseisvunud Eesti “kogemustejänust” kantuna sellesse virvarri sukeldus.
Oma esimesel päeval Camdenis ringi jalutades ja koduigatsust avastamisrõõmu varju surudes, leidsin ma ennast ühtäkki raamatupoest, kus raamatute hinnad oli kas üks või kaks naelsterlingit. Kusjuures kirjandusžanrite valik ei jäänud karvavõrdki alla poe vitriinist välja vaadates otsevaates üle tee jäävale Waterstones’i suurpoele. Selles pisikeses poes ringi vaadates jäi mulle ühtäkki silma raamat, mis oli kellegi käte läbi leidnud oma tee aknalauale, kuna tema esikaane alumist serva kaunistas pisike rebend. Seega oli ta ära teeninud koha eksiilis, mitte aga väljakutsuvalt kaunistatud esinduslikul esitluslaual aknalaua ääres. Võtsin raamatu kätte ja tutvusin selle tagakaanel oleva sisulühikokkuvõttega, mis paelus mind koheselt. Soetasin omale lugemispoolist ning jätkasin jalutuskäiku, mis mind ringiga ühikasse tagasi viis. Ja kuna minu ärrituseks (ja varjatud õnneks) võttis internetiühenduse aktiveerimine minu ühikatoas kaks nädalat aega, oli mul piisavalt sisustamist vajavat ajaresurssi, mis võimaldas mul oma uus “soetusobjekt” põhjalikult ette võtta.
Tänase päevani ei ole ma pidanud kahetsema selle “lahingutandril viga saanud” trükimustasõdalase abistamist. Sain teada uuest kirjanduslikust maailmast ja leidsin autori, kelle teostel silma peal hoida. Aga mis kõige tähtsam. Ma avastasin enda jaoks “Unustatud Raamatute Surnuaia” ja selle võlud ning valud.
Täna hommikul sattusin lugema Keiti Vilmsi “säutsu”, kus ta jagas artikklit, milles tunti muret uue tekkiva trendi – kooliraamatukogude ära kaotamise – ees. Kuigi artikklist ilmnes vaid kaks konkreetset näidet, avaldati seal muret, et sellised näited võivad tekitada omalaadse pretsedendi, mis võib kaasa tuua palju kahjulikuma tagajärje, kui keegi alguses ette näha oskakski. Multimeedia ajastul on tõusmas vajadus olla info analüüsimisel paindlik ja kriitiline. Samas tekitab see aga vajaduse olla ka palju pädevam materjali omandamises. Kriitilise tähtsusega on “funktsionaalse” lugemise oskus. Ja seda on raske ainuüksi multimeedialahenduste abil saavutada. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu arvates on raamatukogul, eriti just kooli kui õppeasutuse kontekstis, selles kandev koht. Allakirjutanu nõustub selle seisukohaga täielikult!
Raamatukoguhoidja ei ole pelgalt “otsingumootori füüsiline väljund”. Tegu on inimesega, kes on pühendanud oma elu informatsiooni katalogiseerimisele ja struktureerimisele. Sellest tulenevalt on adekvaatne ja allikakriitiline informatsiooni jagamine tema “ellujäämisinstinkti” lahutamatu osa. Pelgalt kohaviite saab andmebaasist infotehnoloogiliste abivahendite kaasabil tuvastada valdav enamus füüsilis-mentaalsel tasandil funktsioneerivatest homo sapiens‘idest. Palju raskem on teha valik pealtnäha sarnase sisu ja iseloomuga allikate hulgast. Just siin saab abi inimeselt (või inimestegrupilt) kes on pühendanud oma aja selle informatsioonikogu eest hoolitsemisele.
Mäletan väga selgelt üht karakterit oma lapsepõlvest. (Kahjuks ei tule mul hetkel härra nimi meelde, aga nimedega on mul alati üks suur segasummasuvila olnud). Minu ema vanemad elasid Meleski nimelises külas Viljandimaal. Nad olid seal asuva klaasivabriku tööka kollektiivi auväärsed liikmed. Küla üheks väljapaistvaks kohaks oli ka raamatukogu (mis asus klaasivabriku müüri ääres). Suvel vanaema ja vanaisa juures olles käisin ma ikka raamatukogus, et oma ajaviitevõimalusi mitmekesistada. Ei läinud palju aega, kui minust ja raamatukoguhoidjast said “head sõbrad”. Iga kord kui ma Meleskisse tulin, seadsin ma esimesel võimalusel sammud raamatukokku, et oma sõbrale tere öelda ja uurida, mis vahepeal uut ja huvitavat lugemisvarasse lisandunud. Samal ajal kui mina raamatukogu riiulite vahel ringi tuuseldasin, istus vana raamatukoguhoidja oma laua taga ja luges. Aeg ajalt kiikas ta üle õla minu poole, et vaadata kaugel ma oma otsingutega olen. Kui juhtusin uurima riiuleid, mille sisu mul ununenud oli, ühmas vana raamatukoguhoidja õrritavalt “oled juba lugenud ju!” Samas algas iga visiit raamatukokku temapoolse ülevaatega uudiskirjandusest ja soovitustest, mida ma kindlasti võiks lugeda ja mille peale mõelda. (Mäletan, et peale “Ristiisa” filmi nägemist sain ma teada, et see on raamatu põhjal vändatud. Kuna Meleski raamatukogus seda ei olnud, siis oli vana raamatukoguhoidja nii lahke, et tõi mulle oma toona veel Kolga-Jaanis asuvast kodust enda isikliku eksemplari. Ma olin nii õnnelik, et lugesin selle oma isiklikku lugemiskiirust arvestades “rekordkiirusega”).
Toona kaugel Ühendkuningriigis “Tuule varju” lugedes meenus mulle koheselt vana raamatukoguhoidja Meleskist. Olen veendunud, et “Unustatud Raamatute Surnuaed” oleks talle südamelähedane olnud, kuna oli temagi töö põhiosaks veenda naabreid-tehasetöölisi, et lugemine mitte ei pärsi vaid suisa arendab sotsialistlikku tööhobust ja seeläbi annab hingele lunastust ja vaimule kosutust. Enamasti käidi ikka küsimas tolle ajastu kohta “main stream” kategooriasse kuuluvat lugemist ja eirati kõike, mis võõras ja põlgust tekitav. Küll aga peeti raamatukoguhoidjast külas lugu kui õppinud ja õpetatud mehest, kelle arvamusel oli kaalu ja seisukohal kandepinda. Ja ega vana raamatukoguhoidja ennast iseendale ei hoidnud. Ikka otsis ta kohalike keskel seltsi ja tuge, et oma argipäevadesse päikest saada.
Olen kindel, et igal lugemishuvilisel on mälusoppides oma “raamatukoguhoidja”. Keegi kes suunas ja juhendas, kui lugemine oli võõras või ei tundunud piisavalt huvi pakkuv. Ta tuli ja otsis seda ühte ja ainust “õiget võtit” selle luku juurde, mis tulevast lugemishuvilist raamatukogu ukse taga kinni hoidis. Ta soovitas ja manitses. Ta hoiatas ja õrritas. Ta aitas leida struktuuri, mis paneks aluse süstemaatilisele kirjandushuvile ning võimaldaks lõpuks indiviidil iseseisvalt otsustada mida, kuidas ja mis järjekorras lugeda.
Tänu helgetele mälestutsele, mis seotud vana Meleski raamatukoguhoidjaga jõudsin ka mina “tagasi” kirjanduse juurde. Vahepeal, siis kui arvutid ja internet kodumaale jõudsid, tõmbas mind endasse virtuaalmaailm. Mängud, programmid, raud- ja riistvara. Kunagi peale maadlusvõistlusi, olles kodus üksi sest kõik teised olid suvilas, veetsin ma kaks päeva “Warcraft’i” mängides. Vahepeal küll olid ka füüsilisest kurnatusest tingitud pisikesed pausid, aga need ei olnud kuigi pikaaegsed. Kui pere teised liikmed koju naasesid olin mina veripunaste silmadega koridoris ja hõiskasin, et sain kogu mängu “läbi”. Vanemate nägudest peegeldus selge rahulolematus, kuna nad arvatavasti kalkuleerisid peas, et kui palju järgmisest elektriarvest saaks tasutud, kui esimene poeg “ebaõnnestunud katse” pähe maha kirjutada ja organidoonoritele “mustal turul” teenust pakkuvatele “entrepreneur‘idele”juppidena maha müüa. (Õnneks on mul ka noorem vend, seega ei pea perekondliku liini katkemist kartma).
Keskkoolis olin küll kohusetundlik “kohustusliku kirjanduse” lugeja, aga erilisi lisapingutusi ma oma literatuursete saavutuste tõstmiseks ei teinud. Uuesti raamatute juurde jõudsin ma, vahepeatusega ajateenistuses ja kasarmulugemist kui koledast reaalsusest taandumist harrastades, teistpool Soome lahte. Ühikast ülikooli oli iga hommik ja õhtu ca 40 minutit bussiga sõita. Seda aega oli vaja kuidagi sisustada. Raamatu lugemine tundus igati adekvaatne alternatiiv ümbritseva sumina kuulamisele. Alguses raskena tulev “ühistranspordis lugemine” muutus lõpuks minu elu lahutamatuks osaks. Nüüd harrastan seda nii tihti kui vähegi võimalik. (Vahepeal oli ka “iPod ja rämmar” periood, aga see sai iPodi kaotusega läbi … Õnneks!)
Minumeelest on raamatutel väga tähtis osa meie elus. (Ja siin ei tee ma vahet paberkandjal-, elektroonilistel- või audioraamatutel). Mis iganes formaadis me neid tarbime, on nende koht meie eksistentsis selle kvaliteeti määrav. Isiklikult eelistan paberkandjal lugemisvara, kuna sellel on “vanakooli” tunne. (Küll aga loen ka iPadi vahendusel, kuna kõiki artikkleid, esseesid ja raamatuid ei ole võimalik ega ka tarvilik oma kogusse lisada). Raamatukogud on mulle kui pühamud. Küll aga ei suuda ma seal kohapeal väga kaua lugeda. Introvert-mina hakkab lärmi lööma. Raamatupoed on mu “patupuhastustuli”, kus peale palgapäeva oma sisemine “šopahoolik” valla päästa. (Kohati on mul tunne, et Jaapanis käimata olen ma suutnud endale külge saada tsundoku – kombe omandada raamatuid ilma neid hiljem lugemata).
Lisaks lugemishimule olen ma veel ka kirglik raamatute kinkija. Nakkushaiguste eksperdid ütleksid minu kohta vast “Patsient X”. Ja nii ta ka on. Üritan igal ettejuhtuval võimalusel jagada “raamatunakkust” teistelegi. Oma õpilastele räägin ma ikka ja jälle Ezra Pound’i “Lugemise Aabitsast” kui heast sissejuhatusest funktsionaalsesse lugemisse ja abivahendist “lugema õppimisel”. (Kinkisin selle kunagi oma vennale, aga ei ole uurinud, kas ta selle läbi ka luges). Plahvatusliku homöopaatiahuvi valguses avaldasin arvamust, et Herman Hesse “Steppenwolf” oleks hea uuesti ringlusesse lasta – maailmaklassika käsikäes opioidide kokteiliraamatuga peaks olema “idekas” variant “soodahimulisele kärbseseentega vähi ravijale”. Ja uues kuues oleks seda ka kergem poelettidelt leida, et kingikotti pista. (Viimasel ajal olen omalaadsest “kohusetundest” laiali kinkinud portsu Jüri Kolgi Loomingu Raamatukogus ilmunud “Esimene malbe päev sel aastal” eksemplaare. Tagantjärele on korraga nii aupaklik kui ka õõvastav mõelda, et sain omal ajal karate trennis literaadiga sparringut teha.)
Minu jaoks on raamatud võimalus pääseda reaalsusest siis, kui seda kõige rohkem vajan. Samuti on nad võimaluseks silmade ette manada see, mis tegelikult on “teaduslik” või “valgustav”. Raamatud on väljakutse. Nad on sajanditepikkuse “krüptograafilise eksperimendi” järglaste puuduses mitte vaevlev resultaat. Nad ootavad meid. Nad soovivad, et võtaksime vastu nende väljakutse ja üritaksime murda nende koodi. Meie olemegi see “õige võti”, mille vana raamatukoguhoidja Barcelona ööpemidesuses noore Daniele peopesale asetas, et ta “Unustatud Raamatute Surnuaeda” alati tee tagasi leiaks.