Pildituna langen ma klassis lauale! ehk “teadlik hingamine”

Sel suvel oli kodumaa päike meie vastu eriti “hell”! Kuuma littis rohkem, kui õlipritsmeid IT-gurust teenindaja fritüürist. Ja kogu selle suvekarnevali keskel andis suur hulk rahvast ka ise korralikult “kuuma”. Kes praadis ennast rannaliival lebades, kes võttis eesmärgiks juua tilgatuks kodumaa avarustes pesitsevate öölokaalide joogivarud (mõni oli suisa nii agar, et andis aga rehvidele kuuma, et naaberriigi piirikaubandus jumalapärast kannatada ei saaks), aga oli ka neid, kes leidsid, et mõistlik oleks pillerkaaritamise vahele ka surakas “valgustust” suruda ja läksid koolipinki. Ja seda enamjaolt vabatahtlikult, sest sunniviisiliselt kedagi suvekuumuses haridust omandama saata on ju inimõigustevastane! Aga meie “rahva võimul” püsivas konnatiigis oleks see ju roimarlikult riukalik käitumine. Ega meil siin mingi Taani ei ole, kus kuninga poeg sõbra kolp käes mööda tuba ringi tuiab ja muudkui nõu küsib. Aga kolp va sindrinahk on vait kui sukk!

Antud ridu klaveril klõbistav humanoid otsustas suvel, et paslik oleks üle pika aja ajusagaraid sahistada ja käis ära ühel maruvahval koolitusel (kus muuhulgas arutleti nii inimõiguste kui ka terroristide üle), mis leidis aset suvepealinnas Pärnus. (Selle reisu ajal ette tulnud seikadest on selle kanali eetris eelnevalt juba mõned korrad juttu olnud.) Lisaks “valgustusele” ja uutele tutvustele kogesin ma suvises klassiruumis istudes ühte väga omapärast tunnet, mis on minuga kaasas senini. Kahjuks aga peab mainima, et see tunne ei ole Kelam.

Nimelt leidsin ma ennast koolituse teisel päeval mõttelt, et ehitussangarid, kes alma mater’i kolledži rajanud olid, on kerget viisi “hallide varjundite” friigid. Ei ole kaugel see päev, kui kinolinadele saab tuua filmideseeria “hariduse varjunditest” ning nende mõjust humanoidse sootsiumi altArengule. Vaatamata sellele, et väljas oli lõõskav päike ja tuulevaikne päev (hiljem ka tuulevaikne öö, kus udukell ei löönud aga keegi sai ikka Mirage’i ees pasunasse), oli auditooriumis viibimine võimatu isegi avatud aknaga (ja jah, just nimelt ainsuses, kuigi auditooriumi seina kaunistasid tervelt kolm plastakende paketti). Õhk ei liikunud, sest puudus ventileerimisseade, ja sellest tulenevalt ei olnud mingit ventilatsiooni, mis oleks tekitanud võimaluse minimaalselgi määral inimkeha poolt funktsioneerimiseks vajaliku hapniku tarbimise. Mida kõike meie vahva vandersellide brigaad ka ei proovinud, lõpptulemus oli ikka üks – silmeees terendav “ujuv” pilt ja tunne, et peagi on oodata ajukudede kärbumist hapnikupuuduse tagajärjel. Selle nädalaga ligunes läbi nii mõnigi pesuese ja -vahend ning sangarlikku võidu niiskuse üle saavutas siinkirjutaja truu ja vankumatu kuumavõitluskaaslane – käterätik! Sellest suvest alates olen ma ootusärevusest kihevil sest tahaksin väga loota, et Ivo Linna teeb peagi uue laulu käterätikust, mis teeb mehe kui mitte šikiks siis kuivaks. Just nagu Libero aga palju maagilisem, justkui oleks ta Prospero. (Muideks, pean ära mainima, et käterätik kui aksessuaar on väga väljakutsuv kuid samas salapärane kaaslane. Käterätik üle õla sammudes püüad sa pilke. Käterätik üle kaela kõndides tekitad sa õvastust – kas tõesti jälle trennist?!)

Koolituse lõpus vajus mul see mõte sujuvalt meenutuste vaka alla, aga nüüd, uue kooliaasta alguses tuli ta mu juurde tagasi! Naases kui bumerang krokodill Dundee juurde! Nimelt leidsin ma end kooliaasta esimesest tunnist alates täpselt samas olukorras, milles olin suvises Pärnus (sedakorda paraku ilma käterätikuta, kuna akadeemilisel maastikul on seatud iidamast aadamast piirid selle kohta mida ja kuidas peab, tohib ja on sobilik akadeemilises teadmistetemplis kanda). Kõige kurvem asja juures on aga see, et sedakorda ei saa ma süüdistada isegi kuumust – kuna välitemperatuur on langenud ning süüdlaseks ta ennast vaevalt et tunnistab. Vaatamata sellele, et võrreldes suvise auditooriumi gabariite uute ruumide gabariitidega, jääb suvine ruumike enamjaolt kaotajaks, on vana mure jälle tagasi. (Siinkohal tunnistan ausalt, et olen kogukas patsaan ja karvane kui wookie pealekauba. Aga nii paks ja nii karvane ma ka ei ole, et 150 isikut mahutava ruumi hapnik üksipäini nosplisse tõmmata!) Õhku pole ja ei tule! Aga vajadus ruumis viibimiseks siiski jääb. Ja seda kuni aasta lõpuni. Seega, nagu ütles omal ajal vanaisa Lenin, ees ootab pikaajaline järjepidev töö!

Sedakorda on koos minuga kannatamas veelgi suurem ports inimolendeid, kes kõik peaksid olema võimelised enam vähem ühtses tempos tegutsema. Karm reaalsus aga peegeldab hoopis õõvastavamat vaatepilti. Iga audikas veedetud hetk on kui lahinguväljal. Ruumi sisenedes leiad sa end “hapnikusõja” tandrilt ja pead hakkama kiirelt ja efektiivselt tegema valikuid, kuidas see lahing ja hilisem sõda võita, Ühtse massiivina ahmib humanoidide brigaad selle vähese, mis ruumis leidub, rekordajaga. Seejärel hakkab võitlus CO2 vastu, lootuses saavutada vähemalt viik. (Hiljuti kuulsin ühelt tuttavalt, et ta oli lugenud artikklit Inglismaa koolides läbiviidud uuringu kohta, milles oli esitatud väide, et CO2 tse koolides on kohati suurem, kui allveelaevas lubatud maksimaalne limiit. Aga kas õpilased on siis tuukrid?) Kaotajad langevad lauaplaatidele või kukuvad jalapealt lootuses, justkui oleksid nad Nexus, et tean neid kinni püüda. (Omal ajal, siis kui vanalinna soontänaval tegutses üks tõeliselt “valge” kohvik ühe tumeda erandiga, sai Nexuse hitloole kaver välja mõeldud, mis algas fraasiga “pildituna kukun su jalge vahele, mind püüdsid kinni püüda!”).

Oma põhikooliajast mäletan bioloogia tunnis õpitust enim seda, et hapnik on inimese kui elusolendi funktsioneerimiseks hädavajalik. Ülemailmne võitlus puhta õhu ja elukeskkonna nimel on jõudnud rahvusvahelisele tasandile. ÜRO Rahvusvahelise Õiguse Komisjon on võtnud selle oma tööplaani. Sel aastal toimub “Maailma koristamise päev”, kus üritatakse globaalsel tasandil juhtida tähelepanu jätmete käitlemisele ja nendepoolsele keskkonnamõjule. Aga millal küll saab alguse ülemailmne “hingamise võimalikuse” päev? Iga kooliaasta algab asotsiaalmeedias üleskutsetega olla hoolivamad üksteise vastu ja lootustega, et õpilastel on koolis hea, tore ja turvaline. Mõne aja möödudes asenduvad helged üleskutsed tumeda itkuga sellest, kuidas kõik õppurid on alatasa väsinud ja kurnatud. Nende hinge on tunginud nietzschelik “äng” ja nad ei suuda enam mõelda muust, kui masendavast. (Selliste uudiste varjus jääb kohati mulje, et koolimajade õpetajate tubades on igapäevaselt toimumas üks korralik nõiasabat, kus lõkke ümber tantsides koguvad pedagoogid koolimaja ruumidesse suitsu ja vingu, et kaoks igasugune võimalus hingata ja nautida). Siinjuures peab ära mainima ka omalaadse kurioosumi. Nimelt mulle ei mahu pähe kus kohast ammutavad energiat need tegelased, kes #seksei kampaania piltidel on? Mina suudan hapnikupuuduses vaevu vaevu aju käigus hoida, veel vähem kedagi käppida. Ehk on selline käitumismall üheks põhjuseks, miks klassiruumidesse hapnikku ei lasta? Mida loium sa oled, seda vähem oled #seksei!

Aga kuidas saakski see õppur ennast “nautida”, kui lisaks muudele eluraskustele on tal pea igas õpperuumis vajadus võidelda sõna otseses mõttes elu eest. Hapnik on resurss. Seda on piiratud kogus. (Ja kui metsade ja muu taimestiku hävitamine samas tempos edasi läheb, siis varsti on hapnikuautomaadid igapäevane reaalsus mitte ainult Tokyo tänavatel, vaid ka ülemaailmselt). Ja kui sa ruumis just üksinda ei ole, siis hakkab võitlus selle resurssi eest üsna kiirelt. Ideaalis oleks ju lahenduseks ruumi ventileerimine uue hapnikukoguse sissetoomise eesmärgil, aga paraku ei ela me ideaalses maailmas. Klassiruumis või auditooriumis olemine, kui asi jõuab hapniku juurde hankimiseni, ei erine millegagi ühistranspordist. Täpselt nagu ühistranspordis on ka ühikas või klassiruumis alati keegi, kellel on “külm” kui sa akna lahti teed. Või siis kardab keegi, et “tuul tõmbab läbi”, kui ukse lahti jätad, et ukse ja akna koostöös tekiks õhu liikumine. Vanarahva tarkus teab meile öelda, et “tuul on paha poiss, tuul tõmbab läbi; külm on hea poiss, külm võtab ära!” Ju vast seetõttu ongi eestlane külmalemb. Kui on külm on põhjust võtta! Ja võtukas on alati külma vastu hea.

Selge see, et inimesed on erinevad ja nende soovid ka. Aga alustalana on hapnik vajalik meile kõigile. Mina isiklikult ei arva, et hapnikupuudusest tingitud “karm olustik” stimuleeriks inimesi õppima. Ega erivägede üksuseid ka väga tihti hapnikuvaesesse ruumi luku taha ei panda, andes ülesandeks “hinga või sure”. Hinga, mis sa hingad, aga kui kislarod‘iga on kajuk, siis on sõdur ka surnd! Õppehoonete puhul aga tekib mul tahes tahtmata küsimus – kas kodumaa haridusmudeli alustalaks on “hiiliv masohism”? Asiaatidel on kombeks olla oma laste vastu ülinõudlikud ja karmid sünnist saati – see toob kaasa hea distsipliini nii elus kui ka koolis ja sellega kaasneb hea õppeedukus. Eesti algkoolilapsed on erinevate testide valguses ülitublid, nunnud ja osavad, aga alates põhikoolist hakkab asi minema allamäge. Minu teooria on, et see on tingitud asjaolust, et algklassi präänikud on enamuse ajast liikumises – mängivad, jooksevad, käivad õues jalutamas ja muud sarnast. Põhikoolist alates on aga põhirõhk “istu ja kuula” vormil – klassitund klassitunni otsa umbses ruumis kannatada on piinav väljakutse kõigile, ka õpetajatele! Ja seda eriti veel olukorras, kus ruumid on sobilikud “töölaagrite” pidamiseks mitte klassiruumideks. Aga nagu teati omal ajal öelda – töö teeb vabaks! Aga paraku ei olnud see faktiliselt korrektne, kuna tööd seal väga polnud aga hävitamist küll. Ja kas tõesti peab õppeedukuse saavutamiseks õpilasi alati ekstreemsetesse oludesse sundima?

Muidugi mõistan ma ka olukorda, et kõik siin ilmas ei ole ideaalne. Aga loodan, et ühiste mõtetalgute tulemusel jõuame kunagi kauges tulevikus lahenduseni, mis sobib kõigile. Distsipliin ja karmid väljakutsed on vajalikud, et areneks nii keha kui ka vaim. Aga hariduse põhirõhk peaks olema mõttemaailma avardamisel ning omandatava materjali ja (elu)kogemuse vahelise seose loomisel. Seda saab aga teha ka ilma ajukahjustusi tekitamata. Seega loodan, et lisaks minule hakkavad “teadlikult” hingama ka teised. Üheskoos sammume me võiduka ja hapnikurohke võiduni! Ura tovarishi, ura, ura!