Elu kui Lollidemaa ehk “rumalate ametnike” põhjustatud jonnakusest

Kulgesin tänasel päikesepaistelisel kuid tuulisel päeval oma mõmmisammudega kohviku hubasest hämarusest klassiruumi umbse intiimsuse suunas, kui olin sunnitud oma marsruudivalikust tingituna peatuma. Nimelt jõudsin ma Islandi väljaku ääres olevate fooriga reguleeritud teeületuskohtadeni ning parasjagu oli foorituli punane. Teiselpool teed seisis minuga vastakuti veel kaks prouat, kellele nende teadmata lähenes meeldivas keskkeas šarmante “elumees”, kasutades stiilipunktide kogumise eesmärgil vihmavarju jalutuskepina. Jõudes “preilnatega” kohakuti vaatas ta neid imestunud näoilmel ning seejärel punasest fooritulest hoolimata vöötrajale astudes küsis ta: “Mis te neiud siin passite? Ühtegi autot ei ole! Kuidas saab nii loll olla?!” Olles hingel kripeldava emotsioonivalangu valla päästnud asus ta sirgel seljal ja kindlal kõnnil teed ületama. Samal ajal muutus aga ka foorituli roheliseks ning sama tegime mina ja “neiudki”. Märgates mind vastassuunas lähenemas kõmises “elumees” veelgi nördinuma hääletämbriga: “Sina oled isegi lollim kui nemad! Ise veel meesterahvas!” Olles välja elanud oma sisemise ängi meessoo järelkasvu hukatusteel olemise suhtes, jätkas “elumees” oma teed, rahulolematusest miskit arusaamatut ninaalla pobisedes. Mina aga naeratasin “neiudele” ja tatsasin oma marsruuti pidi edasi.

Raske on see elu eluke. Vähe sellest, et naissugu on totakaid täis, siis peab üks õige isane veel leppima ka faktiga, et temaga sama kromosoomikombinatsiooni jagav “mõmmibeebi” on ka ikka täitsa aiataha läinud. Ilmselt loopis ta lapsena liialt palju kuuma vett lavalaudade all oleva herilasepesa suunas. Õigus oli Singer Vingeril – noorus on hukas! Ja ega Justamentki palju mööda pannud, kui ta maailma hukkaminekut ennustas. Paistab, et nüüd on see käes. Ja seda veel nii koledas vormis.

Peale kogetud “välimisest vaatevinklist” antud hinnangut, liikusid mu mõtted nädalavahetusel aset leidnud “kommentaariumidiskussioonile”. Üldiselt ma kommentaariumis väga sõna ei võta – pole piisavalt püsivust, et kõigile “mõttevälgatustele” vastata – aga seekord oli mingi sisemine okas nii terav, et pani hinge ikka korralikult kripeldama. Ja nii ta läkski, et kui ma enam kannatada ei suutnud, siis võtsin oma telefoni (lamadesasend oli see püha päev kuidagi meeldivam, kui istukilolemine) ja lasin pöidlad käiku. Minu õnneks oli seekordne “kommentaarivahetus” lühiajaline ja suutsin ilma suuremate vaimsete ja füüsiliste kadudeta lõpuni vastu pidada.

Kommentaaritulva algatas ühe ajakirjaniku poolt maailmavõrgu avarustes väljendatud pahameel, et riigi soov võtta kasutusele moobilsed kiiruskaamerad on vabadusi ja privaatsust riivav ning seatud eesmärgi (liiklussurmade) saavutamiseks ebasobiv. Parem lahendus oleks tegeleda süüsteemselt “liikluskasvatusega”. Ühe probleemkohana tõi ajakirjanik välja olukorra, kus mobiilne kiiruskaamera määrab trahvi muidu ontlikule pereisale, kes juhuslikult liiklust reguleerivate õigusnormide vastu eksib. Samuti leidis mainimismit fakt, et tegu on liiga lihtsa lahendusega keerulisele probleemile, mis väljendab pigem poliitikute soovi oma jõudu demonstreerida, kui murele tegelik lahendus leida.

Repliik leidis palju vastukaja ning enamus kommentaatoreid leidsid end ajakirjanikuga samalt poolelt. Minul aga nii hästi ei läinud, sest sisemas tundsin, et tegu ei ole argumenteeritud seisukoha väljenduse vaid täiskasvanud inimsese “jonnimisega”. Kriitikat jagub, aga alternatiivseid lahendusmudeleid mitte. (Alapunktina üldisele hämmastusele leidsin ma ennast ka omalaadi “isekalt” mõttelt, et huvitav oleks teada, mille poolest need “ontlikud pereisad” teistest erilisemad on? Vallalised, pereemad ja lapsetud on siis fair game või?)

Ühes osas olen aga eelmainitud muremõtete esitajaga nõus – kasvatusel on oma osa täita. Ja seda väga algelisest vaatevinklist võetuna. Kasvatamine on keeldude ja käskudega otseselt seotud. Lapsevanemate üks raskemaid väljakutseid on selgitada lapsele vahetegu hea ja halva, õige ja vale vahel. Aga tegema peaks seda kuidagi niimoodi, et lapsel tekiks “sisemine arusaam” keelu või käsu vajalikkuse suhtes, ilma et kujuneks vastikusetunne ettekirjutuste ja reeglite kui kontseptsiooni suhtes. Kui kogu aeg lubada, ja mitte keelata, siis tekib väärarusaam, mis paneb lapse arvama, et keelud on sekundaarse olemusega – nad on olemas, aga ega neid keegi väga kasuta. Kui kogu aeg keelata, siis tekitab see lapses kiusu ja jonni ning ta hakkab meelega keelde eirama, et oma tahtmine ikka saada. Nagu looduses, nii ka elus, on tasakaalu saavutamine väljakutse, mille taga ei peitu ühte kindlat ja alati toimivat tegumoodi, vaid retseptide kogumik, mis indikeerib olukorrapõhise lähenemise vajadust.

Antud olukorras on riik otsustanud võidelda vohava “kasvatamatusega” läbi keeldudel põhineva süsteemi karmistamise – kui rikud etteantud reeglit, saad karistada, ka siis kui oled muidu täitsa “ontlik” sell. Paraku ei ole riigil võimalik teha seda valikuliselt kui ta soovib saavutada enamuse normikuulekust. (Õigem oleks muidugi öelda, et puudub piisav poliitiline tahe diferentseeritud kohtlemise sisseviimiseks seadusandlikul tasandil). Ontlikud pereisad on sellest tulenevalt sunnitud olema sama “õiguskuulekad” kui seda peaksid olema lastetud poissmehed või paljulapselise pere emarolli täitjad. Seaduse poolt pandud kontrolli- ja järelvalvefunktsiooni täitva kiiruskaamera jaoks ei ole vahet, kas roolis istub Alex Lepajõe või Lädra. Kui mootorsõiduk paneb toime õigusrikkumise kaamera vaateväljas, siis kaamera reageerib sellele vastavalt sisseprogrameeritud mudelile. Kaamerat, ja samuti ka riiki, ei peaks hetkel kehtiva õiguse perspektiivist võetuna huvitama, miks inimene õigust rikkust. Kui rikkumine on tuvastatud kooskõlas kehtivast õigusest tulenevate reeglitega, peab rikkujale osaks saama rikkumisega kaasnev karistus. Rikkujal on alati võimalus riigipoolne otsus kohtus vaidlustada ning endapoolsete õigustavate seisukohtade väljatoomise valguses nõuda karistuse tühistamist.

Selge on see, et põhjuseid õiguse rikkumiseks on mitmeid. Kõik nad ei ole seotud pahatahliku käitumise või põhimõttelise õigusvastasusega. Aga kui me soovime arendada liikluskasvatust, siis tuleb hetkeolukorda arvesse võttes paraku alustada “esimeste triibulistega”. Eelpoolmainitud kommentaariumis kõlas korduvalt mõte sellest, et liiklust reguleerviate reeglite hetkeseis on täbar ja ametnike lollus ajab nutma. Sellest hoolimata ei kao kuhugi õigusnormi kohustuslikkus. Isegi kui see ei väljenda kommentaatori sisemisi veendumusi. Norm on tätimiseks kohustuslik, välja arvatusd seaduses ettenähtud erandi esinemise olukorras. Sellest tulenevalt on lihtsad lahendused hetkel paremad, kui lahenduste puudumine.

Vabadused, mis meie riigi territooriumil kehtivad tänu Põhiseaduse teises peatükis kodifitseeritud “põhiõiguste” kataloogile, ei saa eksisteerid ilma, et nad oleksid kas otseselt või kaudselt kohustusega seotud. Seda sellepärast, et vabadusi soovivad kõik riigi territooriumil viibivad isikud. Aga riik peab nende tagamisel arvestama ka sellega, et vabaduse kasutaja ei riivaks omapoolse kasutusmudeliga teda ümbritsevate teiste isikute vabaduste rakendamise võimalusi. Kui ontlik pereisa teeb otsuse kasutada talle riigi poolt võimaldatud õigust mootorsõiduki juhtimise luba omandada, peab ta paraku aktsepteerima ka sellega kaasnevat kohustust järgida riigipoolseid mootorsõiduki juhtimisõigusega kaasnevaid ettekirjutusi ja reegleid. Kui ta seda ei tee, siis määratakse talle karistus mitte sellepärast, et ta ennast “halvasti tunneks” või eesmärgiga vähendada tema “ontlikkust”, vaid selleks, et indikeerida temapoolset reeglite rikkumist ning suunata teda reegleid järgima. Isegi demokraatlikus riigis ei ole paraku võimalik ülemäära diferentseeritud liiklusreeglistiku rakendamine, kuna inimkategooriate paljusus on piiratud ressursside vaatevinklist lämmatav.

Eelpoolmainitud kommentaariumi valguses hakkasin ma tõsiselt mõtlema selle üle, et kuidas on võimalik, et ajal, kus asotsiaalmeedia on täis “eksperte” ja “paremini teadjaid”, on riigiametnikud enamuses “rumalad”? Miskit on mäda siin maarjamaal. (Loodame, et paavsti külaskäik mõjutab olukorda positiivses suunas). Kus on kõik need, kes kommentaariumites ettepanekute ja teadmistega hiilgavad siis, kui ametnike palgatakse? Niipalju muresid oleks hoobilt murtud, kui ametnikkond koosneks tarkadest, usinatest ja laialdase teadmistepagasiga inimestest. Saaks korda aetud liiklusmärkide paigutus ja kiiruspiirangud. Eesti saaks lõpuks ometi tõeliselt vabaks ja ei peaks maadlema pagulasmasside ja totrate riigiüleste organisatsioonide ettekirjutustega. Ontlikud pereisad saaksid südamerahuga pedaali litsuda ja peremudeli parendamise peale mõelda, ilma et peaks meeles pidama kiirusepiiranguid ja kasutama pidurit, mis liigselt füüsiliselt koormavaks muutunud on. Ja mis kõige olulisem – riigi tarkusekoefitsent läheks lakke. Sest targad ametnikud paistavad silma vaid tarkade otsustega. Ja tarkade otsuste taustal ei ole “lollid” nii nähtavad. Selge on muidugi see, et kohe me neist vabaks ei saa. Aga kui lollid tahaplaanile suruda, siis saavad nad ehk isegi aru, et “targas” ühiskonnas neil kohta ei ole ja leiavad kiirelt endale mõne muu pesitsuskoha, seeläbi vabastades kodumaal ruumi “tarkade” soole. Sest vaevalt et loll vastu hakkab. Tal pole niipalju oidu, et vastupanu osutada. Ta kas tuleb “tarkadega” kaasa või läheb kuhugi, kus lollid ikka veel enamuses on. Seega ei pea ka lollide massilise represseerimise või hävitamise peale liialt aega raiskama, kuna see küll väga “tark” tegu ei ole. Pigem ootavad targad ära, kuni lollid ise ära lähevad või tarkuse pealetungi all murdudes lihtsalt välja surevad.

Isiklikult arvan, et riigil oleks aeg ühe potensiaalse digilahendusena võtta kasutusele asotsiaalmeedia kommentaarium kui teadmisteallikas. Iga kord, kui kuskil riigiametis või ministeeriumis tekib kellegil mõte mingilgi moel riigi territooriumil kehtivat õigust muuta või selle rakendusala laiendada, pöördutakse enne lõpliku ettepaneku sõnastamist kommentaariumi poole. Olgu see mõni foorum, lõustaraamatu kommentaar, säuts või audiovisuaalpostitus – ükski ettepanek ei ole täielik, kui ta ei kajasta modernset “vox populi” väljendust oma täies hiilguses. Veelgi parem oleks luua algoritm, mis kohandaks normi sõnastust (ja seeläbi ka eesmärki) vastavalt kommenteerija soovidele. Elik olukorras, kus riigi sanktsioonimonopoli esindaja (olgu ta luust ja lihas inimene või aparaat) on jõudnud järeldusele, et indiviidi X tegu väärib karistamist, saab teo karistamise aluseks spetsiaalselt selle konkreetse indiviidi X tarbeks genereeritud norm. Ei üksluisele üldistusele! Tehtagu aga teed hiilgavale individuaalsusele!

Modifitseeritud normikohaldamine aitaks meil muuhulgas tagada enam vähem stabiilse rahva rahulolu – mis demokraatlikus ühiskonnas vähetähtis pole. Kui igaühele kehtib “erandite” kogum, siis mis siin ikka halada on. Samuti võimaldaks see lahendada igavese “võrdsuse” tagaajamise probleemi – seda lihtsa ja filigraanse “võrdsuse” kui kontseptsiooni kaotamisega. Ei saa olla võrdsust diferentseeritud maailmas. Seega ei saa seda olla ka diferentseeritud maailma toetavas õigussüsteemis. Kui rikkujaks on rullis nokaga oss, saab ta karistuse lähtuvalt oma kromosoomilise arengutaseme hetkeseisust. Kui radarisse lendab ontlik pereisa saab ta karistuse tulenevalt sellest, kui kiire tal parasjagu koju oli ja kas ehk on see kiirustamine seotud perekondliku heaolu tõstmisega või lihaliku sooviga ennast füüsiliselt kergendada. Igale indiviidile individuaalne ettekirjutus ja seeläbi individuaalne kohtlemine. Klienditeenindus missugune!

Seniks kuni areneb kasvatus ei ole riigil muud võimalust, kui opereerida käskude ja keeldude läbi. Isegi kui see on liialt lihtne ja seeläbi primitiivne, on see ikkagi parem, kui igasuguse ettekirjutuse puudumine. Omaltpoolt kutsun ma aga kõiki “eksperte” üles sõnastama konkreetseid ettepanekuid, mida eksisteerivate probleemide valguses analüüsida saaks. Jonnimine on kasvatustsükli paratamatu osa. Mõni jonnib rohkem, teine vähem. Eriti ettevaatlikuks teeb see, kui üldse ei jonnita. Siis on põhjust kontrollida, kas mittejonnijal ikka veel eluvaim sees on, sest äkki juhtub tegu olema Kuldse Trio poolt kuulsaks lauldud olukorraga, kus “laip on laip!”