Tahaks saada aga nii, et ei peaks midagi tegema

Hiljutiselt välisreisilt naastes leidsin ma taaskord eest postkastitäie kirju, kus läbivaks teemaks hala sellest, kuidas inimesed ei jõua oma asjadega valmis, kuna mina ei ela oma elu 24/7 nende graafiku alusel ja olen põhjuseks, miks nende nukumaja vundament laguneb ja muinasjutumaailm on kokkuvarisemise äärel. Äge kas pole? Minu meelest ka – eriti see osa, et filigraanselt on kogu kosjak minu kaela veeretatud ja tulihingeliselt on asutud rünnakule oma põlisõiguste eest ilma, et oleks kordagi raatsitud analüüsida, kas ehk ei ole ka enda karvane käsi (või siis mõnel juhul niivõrdkuivõrd epileeritud käsi) osaliseks ilmselgeltnägijalikus prohvetlikus ennustuses.

Aga selge on ju ka see, et kes siis endas viga näeb. Olen ka ise korduvalt selliseid vigureid teinud! Lendan aga sajaga sisse, nagu Sal-Saller ja laon verbaalselt turppi, nagu üks õige isamaaufo kunagi. (Ja pidagem meeles – ossid ei ole subkultuur; nad on õigeagselt tegemata jäänud kondoomiinvesteeringu tagajärg.) Samuti on tegu väga euroopaliku individualismi ilminguga – muudkui õigused siin ja hüved seal … Aga kui küsid, et mis siis kohustustest saab, siis vaadatakse sind sellise näoga, nagu sa oleksid teinud ettepaneku avalikus ruumis squirtimisvõistluse läbiviimiseks, mida hindavad kääbuskasvu iirlased kuldmünte täis kohvritel istudes.

Selguse mõttes soovin täpsustada, et minu sapine sõnum ja vänge vimm ei ole suunatud mitte üldise kategooria – inimene – aadressil vaid nende pihta, kes nõuavad minult tegevust, mis on oma olemuselt välistatud nende poolse kohustuse mittetäitmisega. Minusuguse turviku jaoks on siin tegu suhteliselt mustvalge pildiga – kui oled oma kohustuse täitnud ja mina mängin m*nni, siis on täiesti õigustatud kaebuste treimine ja pretensioonide esitamine. Kui sa aga ise pole mitte ühestki kokkulepitud tähtajast kinni pidanud, siis hüppa pommi londo! Nah ma tõmblen, kui maks on juba läbi …

T*rademaa ja USA nagu omal ajal põhikoolis tavatseti öelda (no vähemalt minu koolis, mis asus nagu Jussi Õlletuba kahe rajooni piiril – meil oli koolimaja Kopli ja Pelgulinna vahel, seega gängsta räpp meid mi do it!) Oma osa nõudma on kõik “issid”, aga äkki teeks ka midagi selle nimel. Mina tahaks samuti niisama heast peast asju saada – mõni remondimees võiks tulla ja hea tahte märgina mu korteri ära remontida, sest minul selleks hetkel pappi ei ole; pikaaegne poissmehepõli võiks mõne nägusa näitsiku lahkuse läbi ka oma lõpu leida; või no minimaalselt võiks soovida, et Angelina Jolie mu unenägudesse tagasi tuleks (kaua ma seda Tuttipidu ikka kannatan …)

Eraldi kategooriasse kuuluvad minu “halbumis” need inimesed, kes ulatavad abistava käe kõigile neile londodele, kes soovivad “kohustustevabalt” asju saada. Iseenesest on mul täitsa mõngel igasugu menetlustes osaleda ja oma seisukohti selgitada. Vähemalt on lisaks käele veel muudel organitelgi tegevust. Aga kukla tagaosas kipitab ikkagi pidevalt küsimus “kas ei oleks selle aja raiskamine millegi asjaliku peale otstarbekam tegevus?” Õnneks tuleb appi Kafka “Protsess”, mis annab võimaluse kontekstuaalselt miljöösse sobituda ja analüüsida seda, kuidas saaks ametnike paljunemist reguleerida viiisil, mis ei viiks ametikohaga kaasneva idiotismi nakkava levikuni ja annaks võimaluse eeldada, et isik suudab enda mõttetegevust administratiivse taaga surve alt vajadusel ikkagi vabastada. Aga mis seal ikka halada – elu on seiklus ja intsest on suhtevorm.

Õnneks on meedias viimastel nädalatel olnud käsitlusobjektiks mõningaid eredaid näiteid sellest, kuidas kohustuse puudumine saaks inimeste elu paremaks teha. Ja iga näite juurde leidub küllaga “kaasamõtlejaid” ja “elutarkuse” levitajaid. Nagu JMKE omal ajal ennustas “… me maale saabunud on Gringode kultuur!”

Üllatusena mulle, aga täiesti iseenesestmõistetavalt paljudele teistele selgub, et Jaak Aab on ohver, mitte õigusrikkuja, kuna härra ministri elus saabus negatiivne pöördepunkt sellepärast, et meie seadusandlus ei luba joobes juhil mootorsõidukit juhtida. Nu n*hhuja sebe! Vot oleks äge ja tore elu ühel pisikesel ministril, kui saaks rämmarijärgselt rahumeeli mööda linna kärutada promill sees ja tipsud põlvel. Aga ei saa ju raisk! Kuradi seadused, segavad siin ausa töömehe elu. Vaeseke pidi isegi soojalt kohalt lahkuma, kuna seadusest tulenevalt on tal raske vastutusest pääseda. Oi raisk see normatiivne õiguskord ma ütlen …

Eelneva varjus kogunesid kirikuisad, et arutada selle üle, kuidas saaks selle va mehe ja naise vahelise püha liidu põhiseadusesse kirjutada, et too oleks kaitstud igavesest ajast igavesti ja igasugu homonaudid ja peedikud ei ohustaks heterote pereelu. Õige kah, sest kahe mehe kooselus ei oleks “naisepeks” kuigi tõenöoline, seega võrdsuse nimel tuleb leida kompromisse. Samas kahe neiu kooselus oleks tegu vast rohkem suhtlusviisi kui perevägivalla vormiga. Nagu slaavlaste kohta tavatsetakse öelda – kes lööb see armastab ja kes maha lööb see jumaldab! (Siin ei saa ma kiitmata jätta Martti Aaviku poolt tema arvamusartikklis välja toodud asjaolu, et mitte keegi ei raatsi isegi mainida seda, et Kooseluseaduse ilma rakendusaktideta vastuvõtmine on Riigikogu poolt lihtlabaselt “tegemata jäetud töö”).  Kui see põhiseaduslik muudatus peaks kunagi teoks saama, siis olen ma isiklikult nõus osalema kaebuste kirjutamises Euroopa Inimõiguste Kohtule (kuskilt peab ju praktikapagasit koguma). Aga ma kardan, et sellega läheb aega, kuna esmalt peavad kirikuisad ikkagi kokkuleppele jõudma, mis asi see “päris abielu” on. Aga ei maksa pead norgu lasta – küll tuleb definitsioon ja selle rakendused. Asjata ju ei soigunud Aapo Ilves, et “aga ükskord jõuab aega!”

Kalli kodumaa rahva poolt antud häältega sai üheks eurosaadikuks ka särasilmne ja jämesäärne Yana Toom. Jällegi ei saa ma mainimata jätta (because it’s my blog and I point out if I want to! …) asjaolu, et statistiliselt osaleb just Euroopa Parlamendi valimistel kõige vähem hääleõiguslikke kodanikke, seega peeglisse vaat bitches! Peale Süüria presidendiga hängimist ja Ediku jala silitamist on Yanakene ette võtnud (sedakorda otse ja toorelt tankist Sergei kaudu) uue võitluse – hallipassiomanikele hääleõiguse välja võitlemise! Oma sõnakaks seltsimeheks ja karastunud kambajõmmiks on ta valinud Kaur “Ma olen hälbežanrikirjanik” Kenderi kes eurorahadega Brüsselisse toimetati, et pidada parlamentääridele sama sütitav kõne, kui oli seltsimees Uljanovi väljaastumine oktoobrirevolutsiooni algatamisel. (Tõtt öelda olen ma pisut segaduses, kuna Kaur poiss lubas peale oma eepilist kohtusaagat, et teeb siit mendiriigist sääred ja kolib saarele ehk Ühendkuningriiki. Minul olid lootused juba laes, et äkki võtab Galojani ja kompanii ka kaasa ning teeb sellega armsa kodumaa IQ’le suure teene, aga paistab, et pean veel ootama ja “vaimuvalgust” kannatama.) Iseenesest ei erine see mõte oma “lahendusi pakkuvate” omaduste poolest mitte kuidagi helgest ideest, mis tõi kaasa KOV vailimistel hääleõiguse andmise ka kuue- ja seitsmeteistaastastele. Nagu eelmine sügis eredalt näitas – ainus asi, mis selle tulemina tõusis oli mitteosalejate protsent. Seega oli nö “lahendus” olemas – legitiimsuse tase langes veelgi. Nüüd on siis aeg küps taaskord maha pühkida tolm ka meie armsatelt “alienidelt”. Sest kuhu see siis kõlbab, et vaesekeste õigusi nii rämedalt piiratakse. Neil dokustaat käes ja puha, aga vot hääletada ei saa. Kahjuks ei ole see pooltki nii äge lahendus, kui eelmise aasta lõpus välja pakutud idee anda “kingituseks” kodakondsus kõigile neile, kes seda veel omandanud ei ole ja seeläbi toorelt näkku sülitada kõigile neile kunagistele “kodakondsuseta” inimestele, kes oma seaduses sätestatud kohustuse täitsid ja vajalikud nõudmised ellu viisid. Aga selge on see, et kuna valijad selle “yanatoomilise eksimuse” tegid ja valimistel mittehääletanud karja liikmed sel sündida lasid, siis nüüd peame me sellega ka elama ja mitte halama, et oi blj**d, kuidas saab sellist juttu rääkida! Kuidas saab, kuidas saab – pudrumulguga nagu kõik teised.

Ja kui lõpuni aus olla, siis võiks hallipassiomanikele selle hääletusõiguse ka anda, sest siis oleks lootus suurem, et valimistel osalevate asukate protsent kasvab. Kuigi selge on ka see, kuidas ja kelle pilli järgi need hääled antakse … Aga kujutagem endale ette ka potensiaalset rõõmupilti – Yana Toom mängib kekseldes flööti ja juhib oma jüngreid veekogu poole, kuhu nad upuvad. (Õnnelikuks teeb mind lootus, et ehk ei märka Yanotška pilli puhudes veekogu ja kukub ise ka sisse.) Opa! I kiska namokla!

Igatahes! Olenemata sellest, kui palju keegi arvab endal õigusi olevat, jääb kurvaks asjaoluks siiski see, et “kohustused” on räpane ja haisev idee. Need ainult segavad ja on pidevalt jalus nii keha kui ka vaimu progressil. Mõelge vaid kui äge oli elu Saksamaal, kus kehtisid natsiideoloogiast läbiimbunud seadused. Nii palju toredaid ja arendavaid asju oli lubatud – inimestele pandi külge embleeme, neid saadeti värske õhu kätte laagrisse, tehti tasuta tätoveeringuid ja vabastati ruumi “õigetele inimestele”. Sarnane oli meelsus ka Hispaania inkvisitsiooni aegadel, kus kasutati erinevaid füüsiliselt arendavaid harjutusi selleks, et ikka jumalale lähemale saaks. Oh aegu ammuseid! Oh aegu kauneid neid! …

Aga mis ma ikka halan. Elu on hernes, mis tahab keppi! Kõige lihtsam lahendus oleks lülituda režiimile “zero fucks given” ja ridariässalikult edasi kulgeda. Sest adumine, et võõras mure mulle pohh*i, toob kaasa palju rohkem positiivseid vaibe ja chakraerogeensust, kui pidev muretsemine selle pärast, et mis küll saab ja kuidas nii küll välja kukkus. Juukseid mul enam pole, seega hallipäisus mind ei ähvarda. Kodanik olen ma veresidemete kaudu, seega ei saa seda mult ka ära võtta. (Kuigi on ka neid, kes seda tulihingeliselt näha sooviksid.) Kehakaal kõigub nagu pontoonsild Siilil ja eraelu on sama “sündmusterohke” nagu vegetatiivses seisus olev patsient Mustamäe haiglas.

Niisiis! Negatiiv on mööbel, hüppa p*utsi pööbel!