“Uus päev, uued pehmotõrjujad!”
Ma hoiatan kohe alustuseks ette ära – kõik minu õpilased või niisama õpilased või kolleegid koolist (olgu ta tava-, eliit- või üli- …) ÄRGE EDASI LUGEGE KUI KARDATE, ET ROBUSTNE JA JÄME KEELEPRUUK EI SEE POLE KOHANE “HARIDUSTÖÖTAJALE”!
Ma keesin jälle üle! Ja jälle raisk ei saa ma ju mitte vait olla – ikka on vaja neid kuradi klahve klõbistada nagu riigikogulane kuluhüvitisi kottpimedal ööl oma elektriautosse dislat kallates ja karjudes telefoni mõttes “SOU VAT! SOU VAT, ET KALLASIN!!!”
Uus päev, uued pehmotõrjed otse kodumaa tummisemailt poegadelt ja tütardelt – ekspertiis keeb üle rohkem, kui Tuhala nõiakaev! Laotagu aga ette fakte ja numbreid, et kiiruseületajad põhjustavad rohkem õnnetusi või on madalamate sõidukiiruste puhul vähem altid neid ületama. TOKUMENTI!!!!
Kui sa tantsutrennis ei taha kaalus püsida, siis oledki paks lehm ja mine söö muru Maali. VAATA PEEGLISSE!!!!
Ei taha tööd teha ja oled pehmo, sest ei taha uisutreenerilt verbaalselt aanusesse ja teistesse avadesse saada, siis mine tee midagi muud ja ära roni proffisporti mõrd. SINU VALIKUD!!!!! Varsti hakkavad ESTSOFI katsetel ka vanemad kurtma, et lastel on raske ja olemegi persekursil kogu selle lumehelbekeste riigiga.
PEHMOD LÖDIPÜKSID!!!! LILLAD!!! PEDED!!! MINGE VAADAKE PEEGLISSE PITŠID!!!!! NÕRGAD!!!! BÖÖÖHÖÖÖHÖÖ!!!!
AGA MEIE OMAL AJAL RAISK! VERD JOOKSIS IGAST AUGUST, AGA TEGIME JA PANIME!!! KÕIKI JA KÕIKE, LIIKUS EI LIIKUND, POHH!!!! EEST PANIME, TAGANT PANIME, ÜLE PANIME, ÄRA PANIME, PANIMELE PANIME, PANITULE PANIME, ENDALE PANIME!!!! KADUGE EEST NÕRGAD NÄLKJAD!!! SURGE MAHA RAISK, SEE ON SPORTTTTTTTTTTTTTTTTTTTT!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Esimene kooliaasta uues riigis – õuel on 1991. aasta ja väike Sass (isa vanematele Saša) läheb kooli. Alguses on iseenesest ju tore. Keegi ei tee märkamagi, et väikese poisiklutiga midagi väga valesti oleks …
AGA SIIS NAD TULID … KOMMENTAARID JA SALVAVAD SÕNAD!
“Hehh! Vahi see on see vaene, kellel on odavad riided ja ranits!”; “Nägid, mis autoga ta ema sõidab?!”; “Hea kõrvik paksmagu!”; “Noh russ ütle “Esti” tolgus!” See oli õpilastelt …
“Kohe näha, et venelase laps! Nii loll ei saa ükski eestlane olla!”; “Mis need vanemad siis meil ka teevad …? No muidugi, miilitsa laps, kohe näha ju!”; “Noh, mõistad ikka eesti keelt ka lugeda või oled sama tupoi nagu kõík sibulad?!” See oli õpetajatelt …
Aastad möödusid ja poiss kasvas – nii kehas kui kaalus. Vaimukarikas kees vahepela üle ja järjekordne “intsident” sai ajaloo annaalidesse kantud – kuniks ajateenitsuses sai seersandikursuse toimikusse kantud märge “vaimselt ebastabiilne, asotsiaalne ja allumatu. Ei allu käsuliinile ja on ettenägematu.”
Koolitee alguse ja ajateenistuse märkuse vahele oli jäänud nii mõndagi, mis ei ole absoluutselt märkimist väärt. Aga ka mõni asi, mis selle loo puhul on …
– rahvatantsu- ja kehalise kasvatuse õpetaja, kes ei pidanud paljuks konstantsele alandamisele lisada ka “ülesandeid” nagu tema auto pesemine kooli hoovil kõigi nähes, et sibulapoiss kasulik oleks.
– ajalooõpetaja, kes ei väsinud kunagi märkimast, et poiss oleks kõike muud, kui loll – aga ta on ju poluvernik, praaktoode.
– koolikaaslased, kes sellest indu saades tegid oma missiooniks poisi elu põrguks teha, sest noh sibul ju!
Oli ka häid aegu, kuniks ajateenistuses väheke mehisemaks muutunud poisi ellu tuli esimene suur lein – ja kiskus need haavad uuesti lahti! Aastaid ja aastaid üritas poiss oma haavu alkoholi ja nikotiiniga balsameerida, aga mida rohkem ta seda tegi, seda hullemaks läks. Naljakal kombel oli selles kuradima kahtlases kohas nimega “elu” nii kuradi lihtne ennast katki teha, sest keegi ei tahtnud sind takistada. Vastupidi! Oi kui paljud olid valmis sind tagant utsitama ja kaasa aitama – sest ega head nalja saa ju raisku lasta.
Armastusest ja leinast läbisegi murduv süda viis mehehakatise allakäiguspiraalini, mis ei pakkunud pehmet maandumist. Kuraditosin aastat eluküünla otstest, külgedelt ja kurat teab kust veel põletamist tegid oma töö – keha läks katki ja viis poisi haiglasse. Aga see ei olnud veel kõik!!!
Kui hingepalsamid põlu alla said pandud – arstid ja nende iha sind päästa raisk! – tekkis vaba aega ja ruumi MÕTETEL, mis ennist vahelduva eduga külalisesinemisi tegid. Nüüd aga olid nad rambivalguses ja kogu selle fekaalifestivali nimega “minu žižin!” peaesinejad.
Poisi ajusoppidesse hakkas üha enam ja enam pugema mõte: AITAB SELLEST ELUST! MA EI TAHA ENAM! MA KIRJUTAN ENNAST VÄLJA!
Jumalad, mendid ja alimendid teavad, et põhjuseid selleks on rohkem, kui yanatoomilisi eksitusi paberimajanduses. Algul tulid nad esile naljades – viited Bauhofi kampaaniatele köiest ja konksust, annakareninalikust raudteel jalutamisest, tablettide üledoosist, igavesest pohmellipäevast taevas, jne …
Siis hakkas poiss vastama teiste küsimistele dramaatiliselt, aga enamasti sai ta vastuseid, mis olid kõike muud, kui abiks. Ja muidugi enamati meestelt – sest MEHED JU EI NUTA! MEHED EI OLE EIDED! MEHED SUREVAD MEESTENA!
Enamasti tööd tehes, autoga kihutades või endalt elu võttes, sest mingi hetk ei oskagi sa midagi muud teha, kui lihtsalt mõelda, et “POHHUI! PANEN SALTO! NAGUNII VIIMANE!”
Valu tegid hetked, mil oskamatute appikarjete peale sai poiss vastuseks igihaljaid pärleid nagu “ahh, ma ei viitsi seda sitta kuulata …!!!”, “ole mees!”, “ära ole selline eit!”, “täiskasvanud isane, ise tead mis teed!”, see tuli lähedalt ja salvas …
“Hehh! Tee ära siis!”, “Sa nii paks, varsti on minek nagunii!”, “Tapa ära ennast nahh!”, “Ongi rohkem ruumi!”, see tuli kaugelt …
Avaakkord lõpusirgele tuli ülemuse kabinetis, kui küsimusele “mis sa tegid siis ahh?” tuli väriseval häälel vastus “enesetapust mõtlesin!” Sellele järgnes kommentaar stiilis “mis sa tahad mind šokeerida vä?! MIs sa arvad, et ma teen nüüd ahh? Midagi!”
Hea on, et sa midagi ei teinud, sest siis ma oleksin pidanud varem avalikult rääkima, et SINU sõnadel ja tegudel oli nendes mõtetes kandev kõrvalosa. SINUL ja sinusugustel, kes te utsitasite, et anna alla ja kao eest. Et ma olen väärtusetu ja saamatu, kole ja paks, mõtetu mees, häbiplekk perekonnale, loll ja laisk nuhtlus …
Ma võiksin veel pikalt jätkata, aga see leierdatud plaat on nii kraabitud, et piinab grammofoni nõela otsast tripperiidiraa välja.
Ääri veeri on küsitud, et “miks sa tahtsid ära surra?” Ma ei osanud enam teistmoodi … Ma pidasin nooruses enesetappu kui lahendust argpükslikuks. See oli minu arvates alatu ja ebaaus teiste suhtes – sa ju teed neile haiget! Aga sellel päeval, kui ma kirjutasin read, mis pidid jääma minu viimasteks enne, kui ma ennast siit fekaalifestivalilt nimega “moja elu” välja kirjutan mõtlesin ma ainult ühest asjast – lõpuks saan ma rahu!
Vaatamata kogu sellele pingutusele, mis kaasaelajate kisakoor oma utsitamise, innustamise ja vaenamisega saavutanud oli, ei olnud minus piisavalt MEEST, et teha viimane samm.
Arpükslikuse vihkajast sai argpüks!
Ma ei läinud … Ma jäin …
Jäin, et proovida korra veel … Ja ma olen aus – ei ole olnud teab, mis hea algus sellel uuel ringil. Mitte ainult tõdemus, kui paljudele ma haiget olen teinud – ja suudan igapäevaselt veel ja veel teha … – või teadmine, et minu siin maailmas olemine on minuskuulne saavutus, kui üldse … See ei ole see, mis alati edasi viiks …
Ma olen leidnud rahu oma koolilastes – või noh, nad ei ole “minu” … Nad on! Igaüks isemoodi, igaüks isepäisem kui teine! Aga nad ON! Nad on, ja ka siis kui nad seda ei taha aga ikkagi suudavad mulle melanhoolia peale ajada, üks parimaid asju mu elus!
Ma armastan seda natukest, mis mu perekonnast alles on. Ma olen väga rahul teadmisega, et mu emal on noorem poeg, kelle peale ta saab alati kindel olla. Sest tema esimene poeg on kõike muud … Ma armastan neid jäägitult ja tingimusteta! Minu elu väärtus on konverteeritav nende väärtuseks ilma küsimatagi – kui te tahate minu elu, et nemad saaksid elada enda oma, siis võtke see!
Ma olen võtnud ette katse uuesti armastada. Ma parem ei hakka pikalt rääkima, kui ebaõnnestunud ma selles olen, sest see ei oleks aus selle suhtes, keda ma armastan. Ta on andnud mulle nii palju, ja ma longin sabas saamatusel teha parandusi ja parendusi endas, et tema tunneks mu armastusest täiel määral tuge ja rõõmu. Lihtne on öelda – ma muutun … See tuleb ära teha!
Ma olen lühikese ajaga kogenud, et minu kõige suuremaks venlaseks olen mina ise! Minu soovimatus leppida sellega, et:
– abi võib ja peab paluma
– mehed võivad ka nutta (olgu siis leinast või rõõmust, kurbusest või õnnest …)
– mind on minule vaja (ja ma peaksin ravima mitte ainult oma keha vaid ka vaimu)
… on viinud mind selleni, et ma ei suuda ilma välise tähelepanu juhtimiseta iseseisvalt aru saada, et ma olen enamuse ajast ikkagi isekas pärdik, kes peaks sööma soolaseid banaane agraar-ambaal-anaal üütika kongressil pea peal seistes.
Sellega pika ja seosetu jutuga tahaksin ma TÄNADA igaühte, kes mulle elus halvasti on öelnud. Igaühte, kes mulle elus käe külge on pannud (olgu trennis või tänaval, tööl või vabal ajal, koolis või armees, jne). Igaühte, kes soovitas mul surra. Igaühte, kes tahtis mitte kuulda. Igaühte, kes viskas veksli väetile saamatule hambusse!
TEADKE, ET TEIE SÕNDAEL JA TEGUDEL ON TULEM!
Teie töö ja vaev ei ole asjata. Need ei ole raisatud teod ja tegematajätmised. Need on süstemaatiline ja järjekindel teekond parema, puhtama ja pehmovabama maailma poole!
Ärge kartke! Teie ei pea kätt külge panema – me saame ise hakkama! Sest keegi ei pea meie eest asju tegema – maailm ei käi niimoodi!
Me teeme oma valiku ja peame sellega kas elama või halvemal juhul mitte!
AGA VÄHEMALT ON SPORT JA LIIKLUS PEHMOVABA!