Rahva tahte õõvastav pale

Alles see oli, kui infokanalid olid tiined üleskutsetest mitte maha magada võimalust teha oma hääl kuuldavaks demokraatlikus protsessis osalemise läbi. Maakeeli keelitati meid valimistel osalema ja kellegile kandidaatidest oma häält andma. Eks ole ju teada, et ilma “rahva hääleta” ei ole demokraatiat. Või noh, on aga vähem legitiimises vormis või nii …

Saabus tähtis päev ja populi tormas ummisjalu valimijaoskonda, et vox mingil juhul kõlamata ei jääks. (Oli ka neid, kes oma eneseväljendusisu ennetavalt maailmavõrgu kaudu elektrooniliselt välja elasid, aga neid oli ikka kõvasti vähem, kui “vanakooli” jalgadega hääletajaid). Sedelid täitusid (ja kohati ka riknesid) käekirja variatsioonidest. Hääled kogunesid osalejate parteikontodele sama silkalt, kui üles- või allapoole näitavad pöidlad Lõustaraamatu avarustes. Demos osales ja kratos tõusis justkui Viagrast vaevatud vanur!

Kui hääled loetud said, tehti nad ootusärevusest püsimatutele rahvamassidele teatavaks (kuigi enamus veel tudus, oli ka neid, kes uhketes peosaalides püsimatult jalalt jalale tammusid, et teada saada, kas nad on in või audi), ning alguse sai tuline arvamuste vahetus, mis hõlmas poliitsüsteemi spektrit kõige laiemas mõttes. Kriitikute lõugade vahele sattus kõik, mis üldse poliitikaga seonduda võis. Enim hääli kogunud poliitiku tulevikuperspektiividest kuni kohaliku omavalitsuse konservatiivse tumeda tulevikuni.

Omamoodi “üllatusena” tuli aga käimasolevate koalitsioonikõneluste taustal puhkenud “mõttevahetus” sellest, millised poliitikute seisukohad on aktsepteeritavad ja millised mitte. Ehk siis rahva hääletorud lõid kõlama teemadel, mis puudutasid vastuvõetavaid arvamuse avaldamise viise ning demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritavate seisukohtade nimistuid. Mainimist leidis ka asjaolu, et igasugune mõttevahetus peaks toimuma kontekstuaalselt korrektses õhustikkus ning unustada ei tohi ka üldlevinud tavasid ja mõttelaade.

Kaja Kallase “rekordhäältesaak” tõi endaga kaasa arvamusavaldusi, mis deklameerisid “tüdrukute võitu” ja “uut peatükki Eesti poliitikas”, kus naiste topeltvõim (minu meelest oleks asjalikum olnud rääkida “tandemvõimulolemisest” aga mis minusugune krants naiselikkusest ka teab) viib meid “arenguredelil” edasi ja vanast ning väärastunud meestekesksest “šovinismibakhanaaliast” välja. Erutuselained lõid asotsiaalmeedia meredel üle pea. Samal ajal oli ka maismaal õhus tunda kalli lõhnaõli hõngu ja kuulda õhtukleitite sahinat jaitsakamennajal uulitsal. Paraku pidi “Power Puff Girlsi” uue hooaja filmimine edasi lükkuma, kuna “võimalus saada peaministriks” jäigi Kajale paraku pelgalt võimaluseks. Hetkeseisuga on tema peamiseks lootuseks kesikute sisepingete paisumine erakonda lõhkuvaks plahvatuseks, kuna lootus, et issid ja konserv oma šansud käest annavad on vähem tõenäoline. Kui just sotsiaaldemokraat V. I. Lenini järglased ei suuda issile auku pähe rääkida, et isamaal saab edukalt eksiteerida ka naistevõimu ja rikastava erinevusega.

Eriliselt äge oli just asotsiaalmeedias jälgida seda, kuidas süttisid arvamustulukused, mis mitte ainult ei ülistanud isamaa ühe parima tütre saavutusi, vaid omistasid talle tiitleid ja nendega kaasnevaid positsioone veel enne, kui see teine naine – proua Eesti Vabariigi president siis – oli oma sõna öelnud ja pakkunud oravakeste karjajuhile seda aplalt ihaldatud võimalust moodustada valitsus. Erilise tõrva ja tule said enda kaela need, kes julgesid ütelda, et enne kui suurest õnnest duubelfeminiinsuse ees tagurpiditireleid viskama hakata võiks ikka ära oodata kuni formaalsed protseduurid täidetud on ja kogu protsess saab aset leida legitiimsetel alustel. (Viimati, kui neiu papa üritas vangerdust Euroopa Komisjonist kodumaale peaministriks, karjusid meedias hääletorud ennast lolliks, et kui ebademokraatlik saab üks inimene olla. Aga noh, neiu papa on mees ka, nii et siin ei ole midagi imestada, et šovinistlik antidemokraatia võimu üritab võtta). Oh kus sa sellega sa vaimuvaene variser! Ainult rumal ja vaimupime inimene (loe mees) ei mõista, et riigis, kus puudub isikumandaat, on rahvahääletuse saagikogus ikkagi otsustav ja seeläbi protsedurireegleid lõhestav. Ja kui selline arvamus peaks kellegile ebasobilik või vale tunduma, siis on tegu ebademokraatliku inimesega, kes ei soovi mõista demokraatia “tõelist” palet, milleks on “õige” arvamuse domineerimine väärarvamuste üle. Aga kuidas seda “õiget” siis leida, küsite teie? Issake küll, see ju lihtsamast lihtsam – enamuse arvamus ongi “õige arvamus”!

Olles šokeeritud Jüri Ratase korvpalliplatsidel teravaks treenitud vilumuse põhjal tekkinud potentsist luua alternatiivmaailmapilti esindav valitsus, kus ühe laua taga oleks mõnus aega veeta nii rahvuslastel (olgu nad siis marudad või mitte), tsentristidel ja venelastel, lükati järgmiseks käima hääled, mis kuulutasid säärase “sohisobingu” igati vastuvõetamatuks ja mis veelgi olulisem – ebaeuroopalikel väärtustel põhinevaks. Sujuva šlongivibutusega tembeldati ameerikalik “poliitkauplemine” oma olemuselt hoopis “maailmavaateliseks” vastuseisuks. Sähh sulle sitta ja sibulat! Ei ole siin mingit “rahva hääle” ja sellel tugineva “rahva tahte” aktsepteerimist – kui ikka mõtled valesti, siis ei ole sul mingit õigust oma mõtete põhistamiseks üldse midagi öelda. Vaikki vaimuvaene vigurvänt! Sinu koht ei ole “kõigi Eestis!” (Eriti äge oli see, et teiste hulgas pistsid kriiskama ka europarlamentäärid, kes on maikuise “idaeuroopa otsib brüsselitripi kandidaati” meelelahutusprojekti ootusärevuses).

Kaasa ei aidanud ka konserveerijate juhtkonda kuuluva noorkaabukandja väljaütlemised sellest, et uue maailmapildi rakendumine aitab kaasa Soomes elavate eestlaste naasmisele aga võib omakorda kaasa tuua kodumaal elavate eestlaste lahkumise Kanadasse (aga õnneks mitte väga suures koguses). Tšortpoberi pozalusta! Milles see vaene Kanada süüdi on, et me kõik sinna kupatame? Nagu maailmas vähe kohti on, kus eestlaste populatsioon on kas madal või suisa olematu. Palju parem oleks ju see reaalsus, milles meid kui rahvust jaguks igale poole. Unistas sellest ju omal ajal ka Hemingway …

Ja mida on neil, kes juba Soomes end sisse on seadnud, siia asja? Mõelgu ikka Soome peale ka natuke. Kuidas tema vaeseke ilma nendeta hakkama saab, kui hordid ühelt karjamaalt teisele amokki hakkavad jooksma. Ega see ei ole ikka mingi trillalla trullala ihhahaa värk. Migratsiooni mõjud riigile on mitmetahulised ja võivad ohustada siseriiklikku stabiilsust ka sellistes valdkondades, mille peale kohe ei tulegi. Näiteks kodumaiste artistide välisesinemised või Tallinki üleveoaluste täituvus ja nende pardal toimuva asotsialiseerumise tihedus. Ja mõelge, mis see vaene Läti veel tegema peaks, kui niigi aktiivsele “hoia mu odavat õlut” kampaania sihtgrupile lisa peaks tulema. Ei ei ei! Iga roju oma koju! Ja seda mitte rahvuslikkus vaid asukohariigi tõlgenduses.

Aga mis siiski peamine – valimistejärgselt on selgunud, et põhiseadusel baseeruva õiguskorraga riigis on võimalik olukord, kus demokraatia printsiipide ja ideega kooskõlas olev tegevus võib rahva enamusele tunduda mitte lihtsalt vale vaid suisa ebademokraatlik. Vahi vimkat! Oleme oma kakelungiga jõudnud sama kaugele, kui mädaburksiputka ees kolmese rehve tonksivad tulnukad. Kui neile midagi ütled ja see neile ei meeldi, saad toorelt turppi. Kui nemad sinule midagi ütlevad ja see sulle ei meeldi, siis saad ikka turppi, sest “mis passid tont!”

Sotsiaalmeedia vahendusel on alguse saanud uus liikumine, mis kutsub üles jälgima enese ja teiste mõtlemise paikapidavust liikumise algatajate poolt kehtestatud mõttemallidega. Kui sa seda teed, siis oled sa osa “kõigi” Eestist. Kui sinu mõtlemises esineb aga kõrvalekaldeid, siis oled sa suure tõenäosusega “vihane” ja “sappi pritsiv” teisitimõtleja, kellele “kõigi” Eestis kohta ei ole. Sest “kõigi” tähendab antud juhul sama, mis “õigesti mõtlejate”. Ja vastuargumendid ning eriarvamused on oma olemuselt ebasobivad ja seetõttu ebademokraatlikud. Nende väljendamine ei tohiks olla lubatud. Veelgi parem oleks, kui kõik need, kes tahaksid vastu vaielda “kuhugi mujale” läheksid. Vastasel juhul peab ise minema ja see ei oleks CO2 jälgede vaatevinklist kaugeltki rentaabel tegevus. Vähemuse liigutamine on kõvasti odavam ja säästlikum, kui enamuse ümberpaigutamisega kaasnev logistiline orgia.

Ka mina, armsad sodimaanid, ei ole rahul sellega, milliseid maailmapilte ja ideid saab ühendama meie potentsiaalne tulevane valitsus. Aga palju rohkem läheb mulle hinge see, et võitlusest “valesti mõtlejatega” on välja kasvamas mõttediktatuur, mille eesmärgiks on kehtestada “õigesti” mõtlemise “demokraatlikud” standardid vastukaaluks teisitimõtlejatele ja ühiskonnaõõnestajatele. Kõigile neile, kes soovivad asotsiaalmeedia kanalites “demokraatia” eest võidelda, soovitaksin ma enne pisut süübida sellesse, mille eest te tegelikult võitlete. Sest kui keegi arvab, et ebasobiva või vastuvõetamatu seisukoha, sõnavõtu või teo tembeldamine “ebademokraatlikuks” puhtalt seetõttu, et isiklik sisemine veendumus või muu emotsionaalne põhjus ei võimaldada seisukohta, sõnavõttu või tegu aktsepteerida, on oma olemuselt “demokraatlik”, siis on teile kukupaid seletavat sõnaraamatut vaja rohkem, kui demokraatiat.