Vänta pedaali mitte ära tiksu rongiga!
Suvekuumus on taaskord kohal ja praeb meid põhjalikumalt kui pop-up pann härjasilma! Aga eks see ole kord nii seatud, et mingit malbet üleminekuperioodi meil siinkandis ei ole. Kas on külm ja märg või kuum ja higitilgane. Eestlane on ajalooliselt olnud parim just omas mahlas!
Nii ka kodumaa konarlike radasid pidi liikudes on meil ajaloolise arengu tulemusel olnud võimalik näha nii arengut reest restoranvagunini kui ka hiljutiste uudiste valguses kaasa elada taandarengule nii vagunite reisisihtpunktide vähenemise koha pealt kui ka vagunisse lubatavate tarbeesemete, söögikraami ning muude pudulojuste koha pealt. Aga eks see inimprogressi ratas keerlegi ringtrajektooril – kord oled sa ratta sadulas, siis aga jälle suisa ise rattal (nagu vanal heal inkvisitsiooniajal juba kombeks oli).
Vanasõna teab meile öelda, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Aga egas siis rongivagun mingi laut ole! Või noh, enam ei ole. Need ajad on (hetkeseisuga) möödas, kus loomavagun rööpteedel laineid lõi. (Samas ei ole välistatud, et varsti lööb jälle. Kohe kui me siin riiklikul tasemel kokku lepime, kes ikka tohib ja kes ei tohi meie lumevalgele kodumaale alles jääda. Eks siis hakkavad tapid jälle veerema ja veduriviled vilisema!) Tänapäevases šikis raudteepildis ei ole sellisel barbaarusel enam kohta. Asemele on tulnud uued ja moodsad rööparomeod – oma oranžilembese välimuse tõttu maakeeli tuntud ka kui “porgandid”.
Moodsal ajal ei ole enam aga paslik oma kallist aegruumi jagada sellesse mitte sobituvate objektidega – olgu need siis elusad või elutud. Ja nii jõudiski teenusepakkuja kõrvu hädasõnum. Kannatava ja vaevleva raudteereisija itkuv romanss ruumipuudusest, hapniku kvaliteedi langusest ning alatasa jalus tolgendavast rattast! (Selguse mõttes olgu täpsustatud, et halbumi autorile on teda embavast inforuumist jäänud mulje, et pahameelt kutsub esile pigem sõiduvahend, ning seepärast ei ole antud probleemi paslik härra peaministri kapsaaeda veel veeretama hakata).
Igatahes on kaeblemine leidnud ka vastukaja, ning nii on ka jõutud otsusele, et kiiremas korras asutakse piirama raudteemugavuste ligipääsu kaheratalistele nõmedikele, kes oma kohatu käitumismudeli ning tolkneva transpordimaneeriga ausaid ja ontlikke inimeseloomi piinavad ning nende tegevustele piiranguid seavad. Sest selge ju on see, et säärast ülekäte minekut tuleb kindlakäeliselt, ning vajadusel ka raudse rusikaga, kehtestatud distsiplinaarmenetluse kaudu hävitama asuda. Ja seda kiiremas korras. Enne kui masin (v)allutab inimese!
Ei aita siin ka kaherattaliste aegruumis osalejate inimnäoliste omanike nutt ja hala, et nende elu on ilma truu kaherattalise sõbrata sama hästi kui läbi ja raudteelaste poolt peale surutud “rattavastane apartheidirežiim” on oma olemuselt mitte kuigi kaugel inimsusevastase kuriteo koera venna lellepoja isa ringi uitavast vaimust. Aga langevad need kaeblikud palved siiski kurtidele kõrvadele, mis sidemes kalkide südamete jäise vereringega. Otsus on juba langetatud ning tagasiteed hetkel ei paista. Ei taganenud me miniseeliku ees, ei tagane ka ratta ees!
Isiklikult mina näen selles otsuses varjatud hirmu rahvatervise pärast ning soovi panustada kodumaa elanikkonna füüsilise aktiivsuse tõusu. Rongiga oskab ratast iga retrohingeline pühapäevane pedaalivõlur vedada. Aga sõida sa stardist finišisse ja tagasi rattaga, vot siis oled tõeline rattagigant ja veeremisveteran!
Kui juba kaherattaline turvaliselt saduldatud ja tuharaist tundlikult taltsutatud, siis ei tohiks ju rattasõit muud kui puhas rõõm ja vallatu vaheldus olla. Milleks veel rongisõidule aega ja raha raisata. Mõelge vaid, kui palju parem oleks veereda sumedas suvepäikeses mööda eelenvalt paika pandud rada ja ahmida endasse kõike, mis ümbritseval pakkuda on. Palju parem kui umbses vagunis toimuvas olelusvõitluses pidevalt turmtule all olles oma vaimset tervist säilitada üritades ning silmeees terendavat lämbumissurma vältida üritades.
Keeruliseks teeb selle hurmava pedaalipeo muidugi see, et pahatihti on rada kulgemas maanteeäärt mööda, kus lisaks ümbritsevale ilule on suur tõenäosus haugata hulgim väljaheitegaase, tolmu ning autorooli lubatud “sajandi surmaralli” kandidaatide poolt esile kutsutud mikrorabandusi, mis seotud neljarattaliste loomade peremeeste poolt ette võetud manöövrite kuulumisega käsiraamatusse “Kreatiivse suitsiidi võlu ja valu”.
Linnaliiksuseski ei ole ratturi elu alati lihtne. Seda veel siis, kui ta üritab liikluses kehtestatud reegleid järgida ja ei käitu ratta sadulas nagu permanentse LSD üledoosi käes vaevlev laborirott, kes otsib oma kohta teispoolsuse toiduahelas. Kõnniteel sõites segavad vastikud jalakäijad, kes on mingil põhjusel arvamusel, et “kõnnitee” on ainult nende jaoks ja rattur liigelgu sõidutee surmakeerises. Samuti on vajaka eriotstarbelistest pedaalialleedest, kus meeli rahustavalt igapäevaselt “sõtku-sõtku” teha nii, et ei peaks “viiuu-viiuu” kartust olema. Sest sõiduteel on liialt “tuut-tuut”, et oleks “oki-doki”.
Ja nii ei jäägi meie vapratel rattaentusiastidel üle muud, kui ühineda paljude teiste tõsieluseriaali “Niivõrdkuivõrd vaba Eesti AD2019” võttetruppiga ning hakata tegema valikuid. Nendest valikutest otseloomalikult sõltub see, kas tõustakse toiduahelas ülespoole või langetakse gläntsglamuuri ajakirjade pseudostaari staatusesse. Oluline on muidugi meeles pidada ka seda, et juba ikooniline vokaalinstrumentaalkollektiiv “A-Rühm” teadis jagada õpetussõnu sellest, et “elu ongi surm, miks kiirendad protsessi” ja et mingi metafüüsiline taat oli sellele eelnevalt näinud parajas koguses varjundeid, et sa siia ilma üldse saaksid.
Seega kallid rattaralli osalejad. Aeg on hakata oma liiklemist planeerima ja pedaaliprotsessioone selgemalt kaardistama. Eks ta ju nõme ole, et eraettevõtlus on seaduse silmis sobilik ise otsustama, kuidas oma teenuse pakkumist korraldada ning kellele milliseid piiranguid seada aga samas mõelge ka positiivsest küljest – sügiseks on teie füüsis nii hea, et saate kättemaksuks kogu selle raudteeröövlite ešeloni kummuli kaheksasse keerata. Seniks aga nael kummi ja siil püksi!